Vikerforell - täiendav info

Vikerforell

Liiginimi eesti keeles Vikerforell

Liiginimi ladina keeles Oncorhynchus mykiss (Walbaum)

Rahvapäraseid nimesid Vikerhõrnas.

Kehamõõtmed Tavaliselt pikkus 40...50 cm, Eesti rekord 79 cm.

Kehamass Kaalub keskmiselt 1,5...3 kg, Eesti rekord on 5,7 kg. Maailmarekord 22,7 kg.

Levik Põhja-Ameerika läänerannikult pärit tiigikala, keda on introdutseeritud üle kogu maailma. Eestis on vikerforelli püütud asustada ka looduslikesse veekogudesse, kuid need katsed on enamasti ebaõnnestunud. Praegu elab püsiv populatsioon looduses teadaolevalt ainult Pärnu jõe ülemjooksul.

Arvukus On levinuim liik, mida kunstlikult kasvatatakse.

Elupaik ja -viis Tiigikala, keda kasvatatakse sumpades nii mere- kui magevees. Optimaalne veetemperatuur tema kasvatamiseks on 12...16 °C. Eriti kohanemisvõimeline ja võib taluda kuni 30 °C veetemperatuuri. Lühiajaliselt talub hapnikuvaegust, kuid on tundlik vee happelisuse suhtes.

Toitumine Vikerforell toitub kirpvähilistest, väikestest limustest, putukavastsetest. Vanemad toituvad väikestest kaladest. Kasvandustes toidetakse spetsiaalse kalasöödaga, kuid noorte isendite söötmisel etendab tähtsat osa looma põrn.

Sigimine Kudemisaeg on kevadel, kalakasvandustes sõltuvalt tõust ja tingimustest novembri lõpust aprillini. Mari langeb veekogu põhja ja areneb temperatuuril 1,5...14 °C (optimaalne on 6...8 °C). Koeb 700...7400 marjatera, mille suurus on 3,6...5,7 mm.

Areng Vastsed kooruvad 1,5...2 kuud pärast marja viljastamist. Kasvukiirus sõltub toitumistingimustest ning on soodsates oludes tunduvalt suurem kui teistel lõhilastel. Suguküpseks saab 2...4 aasta vanuselt. Elab tehistingimustes kuni 14 aastat vanaks.

Koht ökosüsteemis Võõrliik, kes meil looduses siiski edukalt ei paljune. Vikerforell on väärtusliku lihaga ja kiirekasvuline, selle pärast on ta tähtsaim külmaveelise tiigikalakasvatuse objekt. Kasvatatakse sumpades, eriti merelahtedes. Looduses tekib konkurents jõeforelliga, kellega suudab võistelda vaid sirgetes, kanaliseeritud jõelõikudes (vikerforellile pole oluline kaldaurgude-varjepaikade olemasolu).

Ohustatus ja kaitse Peamiselt tiikides kasvatatav kala, kes kaitset ei vaja.

Liiginimi eesti keeles	Vikerforell
Liiginimi ladina keeles	Oncorhynchus mykiss (Walbaum)
Rahvapäraseid nimesid	Vikerhõrnas.
Kehamõõtmed	Tavaliselt pikkus 40...50 cm, Eesti rekord 79 cm.
Kehamass	Kaalub keskmiselt 1,5...3 kg, Eesti rekord on 5,7 kg. Maailmarekord 22,7 kg.
Levik	Põhja-Ameerika läänerannikult pärit tiigikala, keda on introdutseeritud üle kogu maailma. Eestis on vikerforelli püütud asustada ka looduslikesse veekogudesse, kuid need katsed on enamasti ebaõnnestunud. Praegu elab püsiv populatsioon looduses teadaolevalt ainult Pärnu jõe ülemjooksul.
Arvukus	On levinuim liik, mida kunstlikult kasvatatakse.
Elupaik ja -viis	Tiigikala, keda kasvatatakse sumpades nii mere- kui magevees. Optimaalne veetemperatuur tema kasvatamiseks on 12...16 °C. Eriti kohanemisvõimeline ja võib taluda kuni 30 °C veetemperatuuri. Lühiajaliselt talub hapnikuvaegust, kuid on tundlik vee happelisuse suhtes.
Toitumine	Vikerforell toitub kirpvähilistest, väikestest limustest, putukavastsetest. Vanemad toituvad väikestest kaladest. Kasvandustes toidetakse spetsiaalse kalasöödaga, kuid noorte isendite söötmisel etendab tähtsat osa looma põrn.
Sigimine	Kudemisaeg on kevadel, kalakasvandustes sõltuvalt tõust ja tingimustest novembri lõpust aprillini. Mari langeb veekogu põhja ja areneb temperatuuril 1,5...14 °C (optimaalne on 6...8 °C). Koeb 700...7400 marjatera, mille suurus on 3,6...5,7 mm.
Areng	Vastsed kooruvad 1,5...2 kuud pärast marja viljastamist. Kasvukiirus sõltub toitumistingimustest ning on soodsates oludes tunduvalt suurem kui teistel lõhilastel. Suguküpseks saab 2...4 aasta vanuselt. Elab tehistingimustes kuni 14 aastat vanaks.
Koht ökosüsteemis	Võõrliik, kes meil looduses siiski edukalt ei paljune. Vikerforell on väärtusliku lihaga ja kiirekasvuline, selle pärast on ta tähtsaim külmaveelise tiigikalakasvatuse objekt. Kasvatatakse sumpades, eriti merelahtedes. Looduses tekib konkurents jõeforelliga, kellega suudab võistelda vaid sirgetes, kanaliseeritud jõelõikudes (vikerforellile pole oluline kaldaurgude-varjepaikade olemasolu).
Ohustatus ja kaitse	Peamiselt tiikides kasvatatav kala, kes kaitset ei vaja.