Vikerforell

Vikerforell on Põhja-Ameerikast pärit tiigikala, keda on asustatud üle kogu maailma. Eestisse toodi ta 1896. aastal ja praeguseks on vikerforell tähtsaim forellitiikides kasvatatav kala. Ta elab sumpades nii mere- kui ka magevees. Katsed vikerforelli asustamiseks looduslikesse veekogudesse on enamasti lõppenud tulutult. Ainus teadaolev looduslik populatsioon asustab Pärnu jõe ülemjooksu.

Vikerforell on meie silmapaistvamaid kalu. Ta on tihedalt kaetud mustade tähnidega ning piki tema keha kulgeb iseloomulik lillakas-roosakas vööt. Kasvandustes on ta täiskasvanuna keskmiselt 40...50 cm pikk ning kaalub 1,5...3 kg. Kalakasvatajad on täheldanud, et soodsaim veetemperatuur vikerforelli kasvuks on 12...16 °C, kuid võib taluda temperatuuri kuni 30 °C. Samuti talub lühiajaliselt hapnikuvaegust, kuid on tundlik vee happelisuse suhtes.

Looduses toitub vikerforell kirpvähilistest, väikestest limustest, putukavastsetest ning ka väikestest kaladest. Kalakasvandustes toidetakse neid tänapäeval graanulsöödaga, umbes 40 aastat tagasi aga pastaga, mis oli tehtud kalast, loomapõrnast, verest, ajudest, jahust jne. Vikerforelli kudemisaeg on kevadel. Kalakasvandusetes sõltuvalt tõust ja tingimustest novembri lõpust aprillini. Viljastatud mari langeb veekogu põhja ning areneb seal 1,5...2 kuud, enne kui vastne koorub. Vikerforelli kasvukiirus sõltub toitumistingimustest ning see on soodsates oludes kiirem kui teistel lõhelistel. Ta saab suguküpseks 2...4 eluaastal ning eluiga võib küündida üle 10 aasta.

Vikerforelli hinnatakse maitsva liha tõttu, mida tarvitatakse peamiselt soolatult. Tänu kiirele kasvule ja väärtuslikule lihale on vikerforell meie olulisim tiigikalakasvanduse objekt. Ei kuulu looduskaitse alla.