Harjus

Harjus on süstja kehakujuga, kuni 0,5 meetri pikkune, külgedelt lamendunud kehaga kala, keda iseloomustab lõhilastele omane rasvauim ning hästi pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisperioodil värvub küütlevate vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Ninamik on lühike ja üpriski terav, suu väike ja ülalõug etteulatuv. Keskmise suurusega soomused paiknevad sirgetes pikiridades. Selg on hallikaspruun, küljed hõbehallid, mõnikord harvade mustade täppidega. Kõht valge või hõbejas. Peale selle on harjusel iseloomulik aed-liivateed meenutav lõhn.

Harjus on levinud peaaegu kogu Põhja-Euroopas. Eestis on ta muutunud haruldaseks ja elutseb vaid mõnedes jõgedes - kõige rohkem Narva jões, ka Ahja ja Piusa jões ning piiratud hulgal vähestes Põhja-Eesti jõgedes.

Harjus on külmalembene kala, kes armastab puhast, selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Oma liigikaaslaste suhtes on harjus nii noores kui vanas eas aastaringselt vaenulik. Ta elab põhja ligidal, kust sooritab lühikesi kiireid sööste veepinnale. Toidust moodustavad suure osa nii õhu- kui maismaaputukad ning nende vastsed, väikesed kalad (lepamaimud) ning lõhemari, juhul kui lõhi õnnetul kombel harjuse kodujõkke kudema satub.

Harjus koeb tavaliselt mais. Nagu öeldud, on ta territoriaalne ja seetõttu jagatakse sobiv piirkond jõest isasharjuste vahel üksikuteks kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib ulatuda 4...5 meetrini ning seal peaks leiduma mõni soodne varjepaik kivi või puurondi näol. Isasharjus teeb kudemisperioodil iseloomulikke vabisevaid liigutusi, millega kaasvõitlejaid eemale peletatakse, emasisendeid aga ligi meelitatakse. Koetava marja jaoks valmistab emasharjus lohukese, mis pärast marja viljastamist kruusaga kaetakse. Pärast kudemist tungib isane tavaliselt emasele kallale, viimane aga sellest eriti ei hooli ja jätkab pulma kas endise või uue partneriga. Kudemine toimub ainult valgel ajal, tavaliselt keskpäevast pärastlõunani. Vastsed kooruvad umbes kolme nädala pärast ning toituvad alguses peamiselt planktonorganismidest, minnes hiljem üle putuktoidule.

Harjus on looduskaitse all ja tema püük on igal pool keelatud. Selle liigi hävimist on põhjustanud jõgede reostumine ja sirgendamine. Lisaks ohustab harjust kliima soojenemine ja röövpüük.