| Liiginimi eesti
keeles |
Kõrvukräts |
| Liiginimi ladina
keeles |
Asio otus
|
| Rahvapärane nimetus
|
Väike kõrvik |
| Suurus |
Kehapikkus 31-37 cm, tiibade siruulatus
86-98 cm. Kaal 245-400 grammi. |
| Levik |
Levinud Euraasias
okasmetsade vööndist kuni vahemerelise vööndini ning
Põhja-Ameerika metsa- ja preeriavööndis. Euroopas ulatub põhjapiir
Kesk-Skandinaaviani |
| Arvukus |
Üks tavalisemaid kakke
Eestis, pesitseb 1500-3000 haudepaari, talvitub 100-400 isendit.
|
| Elupaik ja -viis |
Eelistab elupaigana peamiselt
kultuurmaastikke ja sellega piirnevaid metsamaastike servaalasid.
Pesitsevad puistutes, kuid toitumiseks vajavad avatud alasid. Öise
eluviisiga. Väljaspool pesitsusaega võivad mitte eriti
territoriaalsete lindudena koonduda mõneliikmelistesse salkadesse,
kuid Euroopas on täheldatud isegi 50 isendist koosnevaid salku. |
| Ränne |
Suurel osal
levikuareaalist on paikne lind, ent põhjapoolsed asurkonnad
rändavad talveks lõuna poole või muudesse pehmema kliimaga
piirkondadesse. Eesti kevadränne toimub märtsis ja aprilli
esimeses pooles. Sügisene äraränne leiab aset
septembris-oktoobris. Osa isendeid jääb Eestisse talvituma, kuid
siiski vähemus.
|
| Toitumine |
90-95% toidust moodustavad pisiimetajad,
eelkõige uru- ja leethiired. Samuti jahib oravaid, nahkhiiri ja
väiksemaid värvulisi. |
Pesitsemine ja
areng
|
Kõrvukräts pesitseb Eestis põldude
läheduses mitmesugustes metsades ja metsatukkades (eriti
okaspuistutes), hekkides, taluparkides ning isegi keset põldu
kasvavatel üksikpuudel, kui on olemas sobiv pesaalus – enamasti vana
varese-, haraka- või oravapesa. Emaslind muneb aprillis 4-5 muna,
pojad kooruvad mai keskpaigas. Pärast koorumist püsivad rätsupojad
veel kuni kolm nädalat pesas. Pesast ronivad välja juba paar nädalat
enne lennuvõimestumist juuni keskpaigas. |
| Koht ökosüsteemis |
Vaenlasteks on
kõrvukrätsule suured kakulised, kullilised ja nugis. Hiirevaestel
lumerohketel talvedel hukkub neid teinekord päris hulgaliselt, mis
veenvalt näitab nende paigalist eluviisi. |
| Ohustatus ja kaitse |
Looduskaitse alla ei kuulu. Ohuteguriteks
on elupaikade kvaliteedi langus, intensiivne põllumajandustegevus
koos mürkide kasutamisega ning avatud toitumisalade metsastumine,
millega halvenevad kõrvukrätsu toiduolud. Hiirevaestel lumerohketel
talvedel võib hukkuda hulgaliselt linde. Looduslikeks vaenlasteks on
suured kakulised, kullilised ja nugis. Rahvusvaheliselt on liik
soodas seisundis, kuid paljudes piirkondades on täheldatud
märkimisväärset arvukuse langust. |