Vesipapp

Vesipapp on jässaka keha, tugevate jalgade ja lühikese sabaga lind. Tema sulestik on tume, kuid kurgu all ja pugualal on suur valge laik - "pudipõll". Nad on levinud kõikjal Euroopas, kus leidub kiirevoolulisi jõgesid ja ojasid, eriti mägistes piirkondades. Eestis on nad pesitsejana haruldased, kuid 200-500 isendit lendab meile talvituma. Vesipapid saabuvad meie jõgedele oktoobri lõpus või novembri alguses ja lendavad taas oma pesitsusaladele aprillis.

Vesipapid eelistavad kinnikülmumata selgeveelisi kärestikurikkaid väiksemaid jõgesid ja ojasid, kust nad püüavad kogu oma toidu. Nad söövad väikeseid veeputukaid või teisi veeselgrootuid, samuti kalu, keda püüavad veest või vee ligidalt, jõepõhja kruusa seest ja kivide alt. Vesipapp ujub ja sukeldub jääkülmas vees mängleva kergusega. Ujudes jõe põhja lähedal, teeb ta tiibadega liigutusi, mis meenutavad lendamist. Samas ajal aga kasutab ta ka jalgu, et end põhjas kividelt toestust leida, jättes mulje vee all jooksmisest. Sageli võib vesipappi näha mõnel oksatüükal, lepajuurel või veest välja ulatuval kivitipul istumas. Ärevas olukorras, aga sageli ka enne ja pärast sukeldumist või lendu, nõksutab vesipapp oma keha üles-alla, justkui kummardaks ta kellelegi. Oma must-valge sulestiku ja selle omapärase kummardamise tõttu on talle rahvasuus omistatud palju kirikuteemalisi nimetusi, nagu jõekirikhärra, jõeköster jne.

Eestis on vesipapp pesitsejana haruldane, kuid mujal Euroopas leidub neid küllaldaselt. Massiivne keraja kujuga pesa rajatakse alati vee lähedale kaljudele, kivide vahele või päris järsaku seinale. Sageli peab pessa pääsemiseks lipsama eelnevalt läbi veejoa. Pesa on suur, külgavaga ja koosneb samblast, puulehtedest ja kuivanud rohust. Aprilli lõpus muneb emaslind 4-6 muna, haudumine kestab 16-17 päeva. Pärast koorumist hoolitsevad poegade eest mõlemad vanalinnud. Ohu korral hüppavad vesipapi pojad vette ja sukelduvad. 20-24 päeva vanuselt saavad pojad lennuvõimeliseks ja iseseisvuvad.

Vesipapp kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Peamiseks ohuks peetakse veekogude eutrofeerumist, mis vähendab vee läbipaistvust ja seeläbi raskendab neil veest toidu otsimist.