Aul

Aul on väiksemat kasvu sukelpart. Isalinnu tunneb kergesti ära pika ja peenikese sabasule järgi, mis võib olla 10-15cm pikk. Tal on valge pea ja kael, pruun laik kaela küljel, pruun rind ja tumepruun rõngas üle rindkere. Alapool on valge nagu noortel ja emalinnulgi, ent viimastel on põhivärvus enamasti tumepruun. Nokk on lühike ja tönts, musta värvi ning keskelt roosa.

Tegu on tundras pesitseva liigiga, kes elab nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika põhjaosas. Eestis aul ei pesitse, küll aga on ta arvukas läbirändaja ja talvituja, kes selleks ajaks moodustab suuri parvi.

Auli tegutsemispaigaks on avameri. Rändel ilmub ta ka järvedele ja jõgedele, teinekord ka rabalaugastele. Toitub merepõhja selgrootutest, eriti limustest, kelle kättesaamiseks võib teistest partidest kõvasti sügavamale sukelduda. Mõned suudavad isegi mitmekümne meetri sügavuselt toitu püüda! Kuna aul võib vee all päris palju liikuda, satub neid aeg-ajalt kalurite mõrdadesse ja põhjaõngedesse. Avamerelinnuna on ta ka väga sõltuv oma sulestikust. Laevateedel ja sadamates hukkub suur osa aule (vahel isegi kümneid tuhandeid), kuna nende sulestik imbub laevaõlidega läbi ja linnud ei ole enam võimelised ujuma.

Kaaspüügi ja jahipidamise tõttu on talvituvate aulide arvukus Läänemerel vähenemas, seega on oluline nende seisundit hoolega jälgida ja vajadusel rakendada kaitsvaid meetmeid.