Tuuletallaja

Liiginimi eesti keeles Tuuletallaja
Liiginimi ladina keeles Falco tinnunculus
Rahvapäraseid nimesid Tallaja, tuuleveskikull
Suurus Kehapikkus 31-37 cm, tiibade siruulatus 68-78 cm, kaal 140-250 grammi.
Levik Levinud peaaegu kogu Euraasias ja Aafrikas. Leviku põhjapiir ulatub Skandinaavias põhjapolaarjoone taha, Ida-Euroopas ja Aasias lõpeb aga enne põhjapolaarjoont. Eestis ebaühtlaselt esinev haudelind. Ida-Euroopas ja Siberis rändlind, mujal paigalind.
Arvukus Eestis pesitseb 700-900 haudepaari. Üksikud isendid talvituvad vahel.
Elupaik
Eelistab pesitseda avatud kultuurmaastikuga vahelduvates metsatukkades ja suuremate metsade servades, samuti talupuistutes, eriti kuusehekkides. Pesakohana võib kasutada ka pesakaste ning ehitisi ja nende varemeid.
Ränne Esimesed isendid saabuvad pesapaikadele juba märtsi lõpus, põhiosa jõuab pärale aprillis. Kevadränne võib kesta mai lõpuni, sügisränne algab juba juulis, saavutades maksimumi septembri lõpus. Viimased linnud lahkuvad oktoobri lõpus või novembris.
Toitumine Põhitoiduks on igasugused pisiimetajad, samuti väiksemad värvulised, suuremad putukad ja roomajad, harva ka raiped.
Pesitsemine Pesapaigaks valib enamasti mõne kõrgema männi, harvemini kuuse, lehtpuu või madalama jändriku männijässi. Pesa ta tavaliselt ise ei ehita, enamasti kasutab vareste mahajäetud pesi, ka puuõõnsusi. Aprilli lõpul muneb emaslind 3-5 määrdunudvalget tihedalt punapruunide ja kollakate laikudega kirjatud mustriga muna. Hauvad mõlemad vanemad. Pojad kooruvad juuni keskel ja lennuvõimestuvad juuni lõpus, juulis. Pesakond püsib koos peaaegu rände alguseni.
Ohustatus ja kaitse Kuulub looduskaitsealuste liikide III kategooria nimekirja. Peamised ohutegurid seotud põllumajandusega. Oma väikese suuruse tõttu on tuuletallajal palju vaenlasi teiste röövlindude seas.

 

Loe lühiteksti ja vaata pilti!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik
2. Otsi liiginime järgi:
3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri