Merisk

Merisk on suur, jässaka kerega "rinnakas" kahlaja. Tema nokk on silmatorkavalt pikk ja oranžpunane, sulestik aga mustvalge. Jalad on roosad, silma ümber olev rõngas oranžpunane ning silm ise tumepunane.

Liik on levinud peaaegu kõikjal, asustades Euroopas peamiselt mererannikuid, kuid mõningates Aasia paikades pesitseb ka siseveekogudel. Eestis on merisk tavaline haudelind, keda leidub eelkõige rannikul ja Lääne-Eesti saartel.

Meriski elupaigaks on veelähedane klibu- või liivarannik või siis kariloomade poolt kõvaks tambitud madalmurune rannaniit. Igal juhul on meriski elupaik veega seotud. Kahlajana toitub ta peamiselt selgrootutest loomadest, keda rannalt või madalast veest oma pika nokaga korjab.

Kevadel saabuvad meriskid meile märtsis-aprillis, kuid põhjapoolsemate asurkondade läbiränne kestab mai lõpuni. Pesitsuspaigal toimub esmalt pulmamäng. See algab maas, kus isaslind oma pead kahele poole vangutab ja selle taustaks heledalt kisab. Seejärel hüpatakse õhku ja lennatakse koos paarilisega või üksinda pesapaiga poole. Pesa ehitab merisk rannaklibule. Selle põhi vooderdatakse ühtlase suurusega väikeste kivikestega. Mai alguses muneb emaslind 3-4 karedakoorelist hallikaskollast laigulist muna. Paar hoidub ühte ning hoolitsevad järglaste eest koos, haududes kordamööda mune ja tuues tibudele toitu. Pojad kooruvad juunis ja lennuvõimestuvad juuli lõpuks. Juba sellel ajal algab ka meriskite sügisränne talvitusaladele, viimased isendit lahkuvad septembri alguses. Talvitusalad asuvad Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Euroopas.

Meriski ei kuulu Eestis looduskaitse alla, kuid üle-Euroopalises mastaabis on tegu ohustatud liigiga, kelle arvukus on tõsiselt langenud. Suurimateks ohuteguriteks on mereandide ülepüük, elupaikade kadu nii pesitsus- kui talvitusaladel, veereostus, häiringud ja kliima soojenemine. Looduslikeks vaenlasteks, kes rüüstavad pesi, on kajakad, varesed ja väikekiskjad.