| Liiginimi eesti
keeles |
Hallõgija |
| Liiginimi ladina
keeles |
Lanius excubitor
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Talveõgija, tihasekull |
| Suurus |
Keha pikkus 21-26 cm,
tiibade siruulatus 11-12 cm. aal 56-80 grammi.
|
| Levik |
Eestis levinud ebaühtlaselt vastavalt
sobiva pesitsusbiotoobi olemasolule. Üldiselt levinud Euraasia
parasvöötmes metsatundrast kõrbeteni ning Põhja-Aafrikas. |
| Arvukus |
Meil pesitseb 300-400 paari. Talvitub
1500-3000 isendit. |
| Elupaik ja -viis |
Pesitseb rabades,
siirdesoodes, põõsasrabades ja hõredates puisrabades. Harvem
lamminiitudel. Pesitsusvälisel ajal seotud kultuurmaastikuga.
|
| Ränne |
Hulgu- ja rändlind. Meil pesitsevad
isendid saabuvad märtsis-aprillis ja lahkuvad septembris-oktoobris,
talvitudes Lõuna-Euroopas. Põhjapoolsemad hallõgijad rändavad meilt
läbi või pehmema talve korral jäävad siia. |
| Toitumine |
Sööb loomset toitu, alates putukatest ja
nende vastsetest lõpetades hiirte, kahepaiksete, roomajate ja
väikeste lindudega. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesa ehitab peaaegu
alati rabamännile. Pesa koosneb väljastpoolt kuivadest
männiraagudest ja okstest, keskkihiks on kuiv rohukulu ja
sisevooderduses leidub rikkalikult linnusulgi. Emaslind muneb mais
või juunis 4-7 muna, mida haub 14-18 päeva. Poegade toitmisega
tegelevad mõlemad vanalinnud. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad
pesast kolmenädalastena. Vanalinnud hoolitsevad pesast lahkunud
poegade eest veel mõnda aega.
|
| Ohustatus ja kaitse |
Kuulub kaitstavate liikide III
kategooriasse. Suurimaks ohuks on nii pesitsus- kui toitumispaikade
hävimine ja nende kvaliteedi langus. Rahvusvaheline staatus on
"soodsas seisundis", kuid arvukus on vähenenud. |