Suurkoovitaja

Suurkoovitaja on meie kahlajaliikidest suurim. Tal on hallikaspruun, ühtlaselt triibuline ja tähniline sulestik, valge seljakiil ja tume tiivalaba. Iseloomulikuks tunnuseks on linnu väga pikk ja allapoole kõverdunud nokk. Sugupooled on sarnased.

Liigi levila ulatub Iirimaast läänes Hiinani idas. Eristatakse kolme alamliiki. Meil elav nominaatvorm Numenius arquata arquata pesitseb laialdastel aladel Lääne-, Kesk- ja Põhja-Euroopas, Ukrainast põhjapolaarjooneni ja Iirimaast Uurali mäestikuni Siberis. Talvitusalad asuvad peamiselt Lääne-Euroopas, Vahemere ümbruses ja Lääne-Aafrikas kuni Mauritaaniani. Väike osa Euroopa populatsioonist talvitub regulaarselt ka Islandil, Norras ja Fääri saartel. Eestisse suurkoovitajad talvituma ei jää. Tavaliselt saabuvad nad meile märtsi jooksul, vahel ka aprilli alguses. Äraränne algab juba juuni lõpus ja kestab umbes neli kuud.

Eestis on suurkoovitajad kõikjal levinud, kuid väikesearvulised linnud. Nad asustavad suuremaid avamaastikke (kultuurmaastikud, jõeluhad, rannaniidud jne), puududes vaid piirkondades, kus valdavad suured metsamassiivid. Rände ajal peatub neid siin hulgaliselt, kuid pesitsejana jääb nende arvukus järjest väiksemaks.

Kevadel pärast saabumist algavad mängulennud. Isaslind tõuseb värelevail tiivul kaldjoones õhku ja lendab ringiratast, lastes kogu aja kuuldavale valjusid trillereid, mis ajuti meenutavad varsa hirnumist. Pesitsetakse enamasti üksikute paaridena. Pesad rajatakse niisketele niitudele või soodesse. Lohukujulisse hõreda vooderdisega pessa muneb emaslind 1-3 päevaste vaheaegadega neli oliivrohelise taustaga pruunilaigulist muna, mida haub sõltuvalt ilmastikust 26-28 päeva. Pojad kooruvad 2-4 ööpäeva jooksul. Kümmekond päeva pärast poegade koorumist lahkub emaslind pesa juurest ja jätab pojad isaslinnu hoole alla. Pärast seda liiguvad linnud varjulisematesse elupaikadesse, kus liituvad väiksematesse või suurematesse gruppidesse. Pojad lennuvõimestuvad juuni lõpus või juuli esimesel poolel.

Suurkoovitaja on Eestis looduskaitse all ja kuulub III kaitsekategooriasse. Globaalselt on liik hinnatud ohulähedaseks. Eestis on läbirändav asurkond hinnatud ohuväliseks, pesitsev asurkond aga arvukuse tõsise languse tõttu lausa väljasuremisohus olevaks. Neid ohustab laialdane elupaikade kadu, inimhäiringud, sealhulgas poegade hukkumine põllumajandustegevuse käigus, ja tõusnud pesarüüste tõusnud arvukusega väikekiskjate poolt.