| Liiginimi eesti
keeles |
Tutt-tihane |
| Liiginimi ladina
keeles |
Lophophanes
cristatus
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Tutiga tihane,
tutt-tihalane, metsatihane. |
| Suurus |
Kehapikkus 10,5-12 cm, tiibade siruulatus
17-20 cm, kaal 10-14 grammi. |
| Levik |
Levinud Euroopas Pürenee poolsaarest
läänes kuni Uuraliteni idas. Eesti mandriosas üldlevinud sage
haudelind, läänesaartel aga pesitsejana puudub. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 30 000 - 50 000
haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Elupaigana eelistab
männikuid, kuid pesitseb ka muudes okas- ja segametsades.
Pesitsusajal elutseb paarides, ülejäänud ajal hulgusalkades.
Päevase eluviisiga. |
| Ränne |
Kogu levila ulatuses
paiga- ja hulgulind. |
| Toitumine |
Menüüsse kuuluvad putukad ja ämblikud,
talvel okaspuude seemned. |
| Pesitsemine |
Pesa ehitab enamasti puuõõnsustesse,
milleks kasutab sageli ära väike-kirjurähni ja teiste tihaste,
eeskätt põhjatihase vanad pesakoopad, oksaaugud, puulõhed, ka
pesakastid. Pesa ehitamiseks kasutatakse peamiselt sammalt ja
kuivanud rohukõrsi, pesalohk vooderdatakse hoolikalt taimevilla,
sambla, rohu, ämblikuvõrgu, karvade ja sulgedega. Emane muneb 4-8
valget, roostepruunide pisilaikudega muna ning haub neid 13-16
päeva. Pärast koorumist toidavad poegi mõlemad vanalinnud. Pojad on
pesahoidjad, saavad lennuvõimeliseks 17-22 päevaselt, kuid sõltuvad
pärast seda veel mõne nädala vanalindudest. Seejärel tegutsevad
pesakonniti pesitsusterritooriumi lähemas ümbruses, segunedes vaid
juhuslikult ja lühiajaliselt teiste tihaste hulgusalkadega. |
| Ohustatus ja kaitse |
Ei kuulu looduskaitse
alla, kuid nii Eestis kui ka globaalselt on täheldatud mõningast
arvukuse langust. Eestis on liik hinnatud ohulähedaseks. Arvukus
sõltub tugevalt talvistest ilmaoludest, kuid intensiivse
metsamajanduse tingimustes ei taastu see pärast karmi talve
loodetud kiirusel.
|