Rasvatihane

Liiginimi eesti keeles	Rasvatihane
Liiginimi ladina keeles	Parus major
Rahvapäraseid nimesid	Rasva-Ants, talitihane, rasvanäkk, tigane, kikitiits
Suurus	Keha pikkus 13,5-15 cm, tiibade siruulatus 22-25 cm, kaal 15-23 g.
Levik	Laialt levinud üle kogu Euraasia, puududes Euroopa aladel vaid Islandil, Põhja-Skandinaavias ja mõnedel Vahemere saartel. Esineb ka Põhja-Aafrika rannikul ja Aasias, kus on levinud Iraani põhjaosast ja Afganistanist Mongooliasse ning üle Aasia põhjaosa Uuralitest kaugele Hiina põhjaossa ja Amuuri jõe oruni. Eestis üldlevinud ja sage haudelind.
Arvukus	Eestis pesitseb 300 000 - 400 000 haudepaari.
Elupaik ja -viis	Elupaigaks on igasugused looduslikud ja kultuurpuistud (va tihedad okasmetsad), aga ka inimasulad. Pesitsusajal elavad paaridena. Suve lõpu poole võivad moodustada hulgusalku. Päevase eluviisiga.
Ränne	Paigalind, kes osalt võtab ette hulgurändeid. Talvel siinne populatsioon suureneb põhjast sisserändajate arvelt. Pesitseva populatsiooni rändav osa saabub pesitsuspaikadesse märtsis ja aprillis. Sügisene ränne toimub septembrist novembrini.
Toitumine	Kõigesööja. Suvel on põhitoiduks selgrootud: mähkurid, lutikad ja lehetäid. Talveperioodil on peamiseks toiduks mitmesugused seemned ja marjad. Kevadperioodil pungade puhkemise alguses ka lehtpuude pungad.
Pesitsemine ja areng	Alates jaanuarist hakkavad rasvatihased laulu abil territooriume hõivama. Sobiva pesapaiga valib välja isaslind, kuid pesa ehitatakse koos sobivasse puuõõnsusesse või pesakasti, kuid enamasti mitte kõrgemale kui 5 meetrit. Ehitusmaterjalina kasutavad rohukõrsi, lehti, sammalt, sulgi ja karvu. Aprillis muneb emaslind 6-12 valget, hajusate roostepruunide täppidega muna, mida haub 13-14 päeva. Mõlemad vanemad toidavad poegi 18-20 päeva, misjärel need lahkuvad pesast. Noored rasvatihased on peale pesast lahkumist veel nädal kuni kaks oma vanemate hoole all. Rasvatihastel võib esineda ka järelkurni.
Ohustatus ja kaitse	Ei ole looduskaitse all. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas seisundis ja tõusva arvukusega. Paiguti esineb siiski lokaalset arvukuse langust. Peamiseks põhjuseks arvatakse olevat kliimamuutused, mille tõttu tekib fenoloogiline nihe: tihaste saakputukad ajastavad oma elutsüklit varasemaks, kuid linnud ei tule nii kiiresti järele.