Kormoran

Kormoran on suur, pika jämeda kaela ja kõvera nokatipuga lind. Sulestik on must, sinise ja rohelise metalse läikega, pronksjad tiivad mustamustrilised. Alanoka tüvik on kollane. Kormoran on hea ujuja ja lendaja ning ülihea sukelduja, kuid käies on ta kohmakas. Viimane omapära on talle rahvasuus isegi sama nime andnud, mis järvekaurilgi - kakerdaja.

Maailmas on tema levila väga suur ning viimaste aastakümnete jooksul on kormoranid seda laiendanudki - alles 50 aasta eest oli kormorane Eestis suhteliselt vähe. Nüüd pesitseb neid aga 15 000 - 25 000 paari. Kormoranid pesitsevad kolooniatena nii rannikumere kui ka sisemaa järvede laidudel ja saartel või järvekalda vahetus läheduses. Toiduks on neile kalad (peamiselt väikesed kalad, nagu särjed, mudilased jms). Nende kalatoidulisuse ja arvukuse hoogsa tõusu tõttu süüdistatakse kormorane sageli kalavarude vähenemises ning kalurid võitlevad nende vastu aktiivselt. Täpset süüdlast on raske paika panna, kuid võib arvata, et oma osa on siin ka inimestel, kes pikka aega intensiivset ülepüüki on harrastanud.

Oma pesapaikadesse saabuvad nad paaridena, mis moodustuvad ilmselt kogu eluks. Meelispaikades pesitsevad nad suurte kolooniatena koos. Koos ehitavad emas- ja isaslind suure pesakuhja, mille kõrguseks võib olla kuni meeter. Pesakohaks saab võimalusel puuoks, aga kui seda pole, siis tuleb leppida lamandunud roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga. Ühiselt toimub ka hilisem munade haudumine. Munad on tihti paksu vanemate väljaheidete kihiga kaetud. Koorudes paljad ja pimedad pojad hülgavad seitsme nädala pärast pesa ning paari kuu möödudes on valmis iseseisvat elu alustama.

Kormoran on oma levila põhjaosas, sh Eestis rändlind, kuid väike hulk isendeid võib ka meile talvituma jääda. Kevadel saabuvad nad märtsis-aprillis ja lahkuvad juulis-septembris.