You need Plug-In support

Võsaraadi laul

 

Võsaraat

Võsaraat on oma tagasihoidliku välimuse ja tõttu rahva hulgas vähe tuntud, eriti kuna välimuselt on ta sarnane näiteks koduvarblasele, laulult aga käblikule või punarinnale. Samuti on tegu üsna kartliku linnuga, kes elutseb tihedas võsas ja keda seetõttu harva silmata võib. Võsaraat on varblasest veidi väiksem, üsna tumeda pruunikirju sulestiku ja väikese nokaga lind. Pruunist ja musta-beežitähnilisest seljast ja tiibadest eristub selgelt tinahall pea ja puguala.

Elupaigaks on võsaraadile tiheda alusrindega kuusikud, eriti meeldib talle läbipääsmatu kuuse alusvõsa. Lisaks kuusikutele ja kuuse järelkasvuga segametsadele võib neid kohata raiesmikel kuusenoorendikes, kadastikes või kalmistutel. Toitu hangib võsaraat sageli maapinnalt või seal kasvavatelt taimedelt, aga ka kuuseokstelt. Tema menüüsse kuuluvad eelkõige väikesed selgrootud, mõnikord ka taimede seemned. Võsaraadi ettevaatliku eluviisi juures on erandiks vaid lauluesitamistseremoonia, mis toimub hästi väljapaistavl kohal, näiteks kõrge kuuse ladvas. Niipea, kui lind on sidistamise lõpetanud, pöördub ta aga oma varjulisse elupaika tagasi.

Võsaraadi pesitsusalad asuvad kõikjal Euroopas. Põhja- ja idapoolsed asurkonnad lendavad talvituma Lääne- ja Lõuna-Euroopasse. Eesti aladele saabuvad võsaraadid aprilli esimesel poolel, vahel juba ka märtsi lõpus.

Enda pisikese kasvu kohta ehitab võsaraat suhteliselt suure pesa. See punutakse hästi varjatud kohta, enamasti kuusevõrasse, maapinnast umbes 1 meetri kõrgusele. Väljastpoolt on pesa rohelisest samblast, mis on läbi põimitud väikeste oksaraagude ja kõrtega. Seestpoolt on see vooderdatud sambla, peenikeste rohukõrte, taimevilla ja karvadega. Emaslind muneb pessa 3-6 sinakasrohelist muna, mida hautakse 11-14 päeva. Pojad arenevad pesas umbes 12 päeva, mille jooksul mõlemad vanalinnud neid toidavad ja soojendavad. Pärast pesast väljumist läheb poegade iseseisvumiseni veel nädal.

Võsaraat ei kuulu Eestis looduskaitse alla. Kuigi mujal maailmas ja ka meie naaberriikides on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, siis Eestis on mõne põlvkonna jooksul võsaraatide arvukus nii drastiliselt vähenenud, et nad on hinnatud väljasuremisohus olevaks.