Kaldapääsuke

Kaldapääsukesi on meie teistest pääsukestest küllaltki lihtne eristada. Nimelt on nad helepruuni ülapoole ja valge alapoolega, ning üle puguala jookseb lai pruun riba. Samuti on neil võrreldes teiste pääsukestega lühem saba.

Nagu nimigi ütleb, elavad kaldapääsukesed igasuguste kallaste läheduses. Nende elupaigaks on veekogude järsud kaldad, karjääride perved ja kõikvõimalikud püstised seinad, kuhu on võimalik pesa uuristada. Meil on neid kõige lihtsam kohata Lõuna-Eesti liivakivipaljandite juures. Üldiselt on tegu Eestis hajusalt levinud linnuga, keda pesitseb meil 6000-9000 paari. Maailmas on tegu laialt levinud liigiga, keda leidub nii Põhja-Ameerikas kui üle peaaegu kogu Euraasia. Kahjuks on sarnaselt Eestile kaldapääsukeste arvukus langenud ka maailma mastaabis.

Kaldapääsukesed elavad suurte kolooniatena, kus võib koos olla sadu linde. Ka putukajahil liigutakse kärmelt koos, suure hajusa parvena veekogude, soode ja niitude kohal. Kui aga ilmad on kehvad ja toitu napib, võivad kaldapääsukesed jääda halvimal juhul mõneks päevaks aga tavaliselt näiteks ööseks tardumusunne. Sedasi ei jääda nälga, sest nende kehatemperatuur võib alandeda kuni kümne kraadi võrra, vähendades energiakulu ja seega ka toiduvajadust. 

Kuna putukad kaovad sügisel varakult ära, siis peavad ka nendest toitujad varakult soojematele aladele lendama. Nii lahkub kaldapääsuke Eestist enamasti juba augusti teisel poolel, et minna Lõuna-Aafrikasse talvituma, viimaseid neist võib kohata veel septembris. Kevadel saabuvad nad maikuu jooksul.

Pesakäigu uuristamisest võtavad osa mõlemad vanemad ja jäävad sageli ühele pesakohale truuks. Uru pikkuseks võib saada kuni 1,5 meetrit, ning selle lõpus on pisut avaram pesakoobas. Sellesse koopasse rajatakse rohukõrtest pesa, mille vooderdamiseks kasutatakse kaldapääsuke veelindude sulgi ja udusulgi. Emaslind muneb pesasse 4-6, mida hauvad mõlemad vanemad 13-15 päeva. Pärast koorumist veedavad pojad pesas ligi kolm nädalat, mille järel nad juuli teisel poolel ka lennuvõimestuvad.

Kaldapääsuke on Eestis looduskaitse all, kuuludes kaitstavate liikide III kategooriasse. Nad on väga tundlikud pestitsiidide kasutamise suhtes.