Loomakasvatajad aga sageli kiruvad seda kollaste õitega taime. Põhjus on see, et loomad teda tugeva peletava lõhna tõttu ei armasta. Ta võib heina sees isegi ohtlikuks muutuda. Segades mesikat märja heinaga, võib see üpris kergesti rikneda. Riknenud mesikat söövad aga loomad paha aimamata, sest sel pole enam iseloomulikku lõhna. Kuid selline heina sees riknenud mesikas võib loomal tekitada verist uriini, verevalumeid ja raskesti hüübivaid verejookse, mis võivad isegi surmaga lõppeda. Sama toime on sel mürgil ka inimesele.

Tekib küsimus: ega inimene nii loll ole, et hakkab lehma kombel mesikat närima, veel enam riknenud mesikat. Kuid oht on siiski olemas. Kirjeldatud toime tõttu tehakse kollasest mesikast ravimit, mis aitab liigse verehüübimise puhul. Kuid samuti kasutatakse taime ülemisi otsi koos õitega rahvameditsiinis. Kuivades tekib seesama ohtlik mürk, mille liigsel sissevõtmisel võibki tekkida mürgistus. Rohkem tarvitatakse teda küll kompressidena või lihtsalt haigete Rohkem on küll tarvitatud kollast mesikat välispidiselt kompressidena.

Kuna kollase mesika lõhn on väga tugev, siis on teda kasutatud maitsetaimena ja parfümeeriatööstuses. Kuivatatud lehti lisatakse näiteks rohelisele juustule, kuivatatud võrseid koos lehtede ja õitega mitmetele alkohoolsetele jookidele. Nii saadakse kumariini lõhn ja mõrkjas maitse. Samuti on kollase mesika lehti ja õisi pandud suppidesse ja salatitesse.

Ära võib kollase mesika tunda kollaste üle poole sentimeetri pikkuste õite ja lehtede alusel olevate terveservaliste abilehtede järgi. Samuti peavad tema kolmetiste liitlehtede lehekeste servad olema täiesti korrapäratult hambulised.