Männasmünt on nagu münt ikka - lõhnab mündi järele. Meie teisest kahest looduslikust mündist, põld- ja vesimündist, eristab teda heledam ja tuhmim roheline värvus. Viimastest on ta sageli mõnevõrra pehmema välimusega, kuid võib kasvada sama suureks, isegi kuni 90 sentimeetri kõrguseks. Vesimündist erineb männasmünt veel ka kroon sees leiduvate karvakeste poolest – vesimündil pole neid karvakesi üldse, männasmündil on nad aga selgesti vaadeldavad. Vesimündil on varre tipus õisik, männas- ja põldmündil aga lehed. Männasmünt on ristand vesi- ja põldmündist.

Kui jätkata juttu männasmündi õitest, siis on nende juures huvitav see, et need on enamasti ühesugulised. Mida see tähendab? See tähendab, et osadel õitel on seemnealged koos sigimikuga taandarenenud väikesteks vähemärgatavateks õieosadeks, teistel aga tolmukad jäänud vaid pisikesteks pulgakesteks. Esimesi nimetatakse isasõiteks, sest nemad toodavad vaid õietolmu. Teised on emasõied, sest nendes valmivad paljunemiseks vajalikud seemned. Seemneline paljunemine pole aga ainus männasmündi levimise võimalus. Selleks on tal maa all rohkesti valgeid vääte, mis on tegelikult maa-alused varred. Need võivad anda arvukalt uusi taimi. Seda nimetatakse vegetatiivseks paljunemiseks võsundite abil ja see on männasmündil tihtipeale tavalisem paljunemisviis kui paljunemine seemnete abil.

Männasmündi õied peaksid nime järgi otsustades olema koondunud õisikutesse, mida nimetatakse männasteks. Nii huvitav kui see ka pole, tegelikult asuvad nad ebamännastes. Tema õite raod ei hakka kõik päris ühelt kõrguselt. Muidu on männasmündi õied samasugused kahvatulillad ja väikesed nagu teistelgi müntidel. Mõnevõrra, on neist kasu ka tolmeldavatele putukatele, kuigi magusat nektarit on neis üpris vähe.