Murunurmikas on selline taim, kellele meeldib kooselu inimesega. Ta kasvab sageli samasugustes kohtades, kus suur teeleht. Ka suur teeleht on ju niinimetatud "inimkaasleja", levib tänu inimesele. Tema seemned kinnituvad inimese jalanõude ja riiete külge ja jõuavad nii igale poole, kuhu inimese jalg astus. Murunurmikas nii rangelt inimesega seotud siiski pole. Ta paljuneb inimese abita. Murunurmika väikesed helepruunid terised lendavad uude elupaika tuule abil. Inimest läheb murunurmikal vaja kui kasvukoha ettevalmistajat.

Murunurmikas on väikese konkurentsivõimega. See tähendab, et ta ei suuda teiste taimedega kasvukoha pärast võistelda. Nii sureb murunurmikas tihedas rohustus või metsaaluses kiiresti välja. Inimasustuse lähedal on alati ajutisi hõreda rohuga kasvukoha laike, kus murunurmikas oma kiire elutsükli läbida saab.

Arvatakse, et algselt kasvas murunurmikas ainult Euroopas, aga nüüdseks on ta levinud peaaegu üle maailma. Ta puudub vaid polaaraladel, kõrbetes ja kõrgmäestikes. Eestis on murunurmikas väga sage.

Peale selle, et murunurmikat on rohkesti muruplatsidel ja teeradadel, kasvab ta umbrohuna jõudsalt ka aiamaadel ja põldudel. Peenralt saab ta kergesti välja rohida. Murunurmika väljakitkumisega saab tehtud kaks tööd. Kui murunurmikas üles tõmmata, tuleb tema ohtrate narmasjuurte küljes kaasa suur pall mulda. Kui muld peenrale tagasi raputada, oled umbrohust lahti ja peenar saab kobestatud. Kobestamine on hädavajalik selleks, et taime juured saaksid õhku, täpsemalt hapnikku. Taimed mitte ainult ei tooda hapnikku, vaid raku tasemel hingates ka kulutavad seda.