Peetrileht on kahtlemata veidi omapärane taimenimi. Temaga on seotud ka hulka huvitavaid lugusid. See Peeter, kellega tema nimi on seotud, on tegelikult hoopis Peetrus. Üks lugu käib nii. Peetrusel olnud kord kange kõhuvalu, ta tõmmanud selle taime maast üles ja närinud juurel tüki otsast ära. Sest ajast peale jäänudki kõikide peetrilehtede juured tömbitipulisteks. Teine jutt pajatab jälle, et Peetrusel valutanud kord kõht. Seepeale närinud ta mingi taime juurt ja valu oli sedamaid kadunud. Neid juuri aga hakatigi nimetama Peetruse juurteks ja samuti leidsid need tee vanarahva kõhuvalurohtude nimekirja. On aga veel kolmaski sarnane pärimus: “Südamevaluõied saanud oma nime järgmiselt: Peetrusel olnud kange südamevalu. Jeesus andnud siis talle südamevaluõite juuri hammustada. Praegu olevat juurte küljes Peetruse hamba jäljed”.

Muistendid on üpris vanad ja loomulikult on neis ka oma tõetera sees. Kes teab, kas sel taimel midagi Peetrusega pistmist oli, kuid taime omadustele lood siiski viitavad. Kõigepealt peab täiesti paika see, et peetrilehe juured oleks nagu äralõigatud tipuga. Tegelikult on tegemist taime maa-aluse varre ehk risoomiga, mis on küllalt jäme ja otsast tömp. Õige on ka see, et peetrilehe maa-alustel osadel on olnud tähtis koht rahvameditsiinis. Kas need südamevalu vastu on aidanud, selle kohta andmeid pole, küll aga kõhu- ja hambavalu vastu.

Peetrileht on lähedane sugulane äiatarile ja ka välimuse poolest viimasega väga sarnane. Erinevalt äiatarist on peetrilehe lehed täiesti terved, mitte lõhestunud. Samuti on peetrilehe lehed ja varred enamasti paljad, mäletatavasti on äiatar karvade tõttu peaaegu hallikas. Taimesõber pidagu meeles, et taime lehtede karvasust puudutavad tunnused kehtivad eelkõige kevadel ja suvel, sügise poole kipuvad ka muidu karvutud taimed millegipärast natuke karvasteks muutuma - kasvatavad talveks kasuka selga. Peetrileht kasvab niiskemates kohtades, sageli päris soodes, äiatar on pigem kuivade kasvukohtade taim.