Kui vesihein on teile tuttav taim, siis ilmselt tunnete metsas ära ka salu-tähtheina. Tegelikult kuulub ka vesihein tähtheinade perekonda, kuigi tema eestikeelne nimi seda ei kajasta, küll aga ladinakeelne ehk teaduslik nimi - nii vesihein kui salu-tähthein kuuluvad perekonda Stellaria.

Salu-tähthein on meie tähtheinte liikidest vesiheinaga üks sarnasemaid. Ainult neil kahel liigil on ümar vars ja lehed muna- või südamekujulised. Teistel on vars neljakandiline ja lehed palju kitsamad. Teistest tähtheinadest on üks tavalisemaid mets-tähthein, kelle valged kroonlehed on vaid pooleni lõhestunud, teistel aga peaaegu aluseni. Kergesti äratuntav on ka oras-tähthein, kes kasvab teistega võrreldes kuivemates kasvukohtades ja kelle lehed on pikad ja peenikesed nagu väikesed orasheina lehed.

Kui vesihein on eelkõige aiaumbrohi, siis salu-tähthein on niiskete salumetsade asukas. Salu-tähthein on ka mõnevõrra suurem ja hõredam. Kui vesihein kasvab tihedate puhmastena, siis salu-tähtheina varred üksikult. Kindel erinevus on õie ehituses. Vesiheina kroonlehed on tupplehtedega enam-vähem ühepikkused või isegi lühemad. Salu-tähtheina kroonlehed on tupplehtedest kaks korda pikemad.

Mõnikord võib tekkida kahtlus, kas on üldse tegu tähtheina, Stellaria, perekonnaga. Sagedamini võib salu-tähthein segi minna ainukese liigiga perekonnast vesitähthein, Myosoton. Parimaks eristustunnuseks on õitsemise aeg – salu-tähthein õitseb mais ja juunis, vesitähthein aga juulis ning augustis. Kindluse mõttes võib vaadata ka peenemaid tunnuseid - kõigil tähtheintel on 3 emakakaela ning kroonlehed on alusel liitunud, vesitähtheinal on 5 emakakaela ning kroonlehed on aluseni kahejagused. Vesitähthein on meil veidi sagedam, kui salu-tähthein.

Salu-tähtheina kasutamisest pole põhjust juttu teha, sest ega sellest suurt ei teata. Ta on salumetsade elanik. Sageli võib ta moodustada metsades suuri kogumikke. Kuna ta on üks tavalisemaid lehtpuumetsade taimi, siis on ta kindlasti koosluses tähtis ja oluline liik.