Valget nokkheina tunnevad ilmselt vähesed. Seetõttu pole tal ka rahvapäraseid nimesid. Ta kasvab rabades, kuhu inimese jalg küllaltki harva satub. Niisketel aladel käiakse vaid äärmisel vajadusel, rabas kas jõhvikaid või murakaid korjamas. Kui ka rabas käiakse, otsitakse ennekõike marju, püütake mitte ära eksida või laukasse kukkuda… Nii pole nokkheinale suuremat tähelepanu jagunud. See aga ei tähenda, et ta meil haruldane taim oleks - üldsegi mitte! Kui järgmine kord rappa lähete, siis püüdke ka nokkhein üles leida.

Nokkhein kasvab peamiselt rabaälvestes ja laukaservadel. Ta on selline taim, kes võib ka otsapidi vees kasvada. Nii aitab nokkhein väiksematel laugastel kinni kasvada ja älvesteks muutuda. Sageli on tema kaaslaseks kõige märjemate kasvukohtade turbasamblad. Valge nokkhein kasvab sageli massiliselt koos. Omajagu leidub teda pea kõigis meie suuremates rabades. Näiteks on teda rohkesti Nigula rabas. Vahel kolib nokkhein aga ka rabastuvatesse metsadesse, kus aitab turbakihti suurendada.

Valget nokkheina pole raske ära tunda. Tal on paarikümne sentimeetri pikkuse varre otsas sentimeetripikkune enam-vähem ümar õisik. Õisik koosneb pähikutest ja pähikud omakorda õitest. Nokkheinaks nimetatakse teda seepärast, et tema õite kattelehtedel on pikk terav tipp, mis meenutab veidi linnu nokka.

Sõna "valge" kirjeldab nokkheina õite ja kogu õisiku värvust. Õigemini on need veidi kollakad ja viljade valmimisel muutuvad päris õlgkollasteks. Kuid igal juhul on need palju heledamad meie teise nokkheina, tumeda nokkheina “peadest”. Viimase õied on pruunid. Tume nokkhein kasvab valgest enamasti kuivematel ja liivasematel kohtadel. Kui valge nokkhein on meie looduses väga tavaline, siis tume nokkhein on hoopis vähem levinud ning on võetud ka looduskaitse alla (II kategooria).