Värihein on meie looduse üks graatsilisemaid kõrrelisi. Ta kasvab niitudel väikeste mätastena või üksikult. Väga tihedas rohustus värihein kaua vastu ei pea. Väriheinaheinamaa on tavaliselt hõre ja annab vähe saaki, seetõttu teda kultuurpõldudel ei kasvatata. Loomasöödaks on olemas palju võimsama kasvuga ja kõrgema söödaväärtusega kõrrelisi, näiteks timut, kerahein ja rebasesaba. See aga ei tähenda, et värihein loomadele ei kõlbaks. Looduslikel karjamaadel on ta igati õigel kohal ja enamik kariloomi sööb teda meelsasti. Sagedamini karjatatakse sellistel nadi rohustuga niitudel lambaid, sest nemad söövad ära ka kehvemaid taimi, kelle näiteks veised söömata jätaksid.

Väriheina kõige pilkupüüdvam osa on tema õisik. Kõrreliste õied moodustavad osaõisikuid, pähikuid, millest õisik koosneb. Väriheina pähikus on kuni üksteist õit. Kuid need on nii tihedalt koos, et pähik on peaaegu ümar. Sageli on pähiku raopoolses osas väike sisselõige, nii on väriheina pähik pisut südamekujuline. Südamekujulisele pähikule viitab näiteks taime hispaaniakeelne nimi, corazones, südamed. Sellised väikesed südamed ripuvad väga peenikestel raagudel hõredas õisikus. Kuna pähikuraod on väga peenikesed, siis värisevad pähikud iga väiksema õhu liikumise peale. Sellest ongi tekkinud väriheina eestikeelne aga ka näiteks ingliskeelne nimi, quaking-grass.

Vanad eestlased panid iga looduse märki hästi tähele ja nii püüdsid kogu aeg loodust panna ennast teenima. Nii sai väriheinastki ravimtaim, kes pidi aitama kõigi haiguste vastu, mis põhjustavad värisemist. Samal põhjusel ja samal eesmärgil kasutati ka longus helmikat, kelle pähikud sarnanevad veidi väriheina omadele. Tänapäeval ei ole ravimtaimena kasutusel ei värihein ega ka longus helmikas.

Kui väriheinad tuppa tuua ja ilusasti ära kuivatada, siis saab neist valmistada kauneid kimpe. Nad sobivad vaasi nii üksikult kui ka koos teiste õrnade looduslike ilutaimedega. Väriheinad kuuluvad nende kõrreliste hulka, keda ka lillepeenrasse kasvama on toodud.