Niidukäharik
(Rhytidiadelphus squarrosus)

Niidukäharik sarnaneb välimuselt metsakäharikule. Nagu nimigi ütleb, kasvab ta rohkem avatud kohtades, sageli päris niidul. Niidul või mõnel muul murulapil võib niidukäharikust vahel isegi umbrohi saada. Sel juhul tuleb murule piisavalt liiva puistata – see takistab sammaldel kasvamist, kuid ei sega oluliselt murus olevate kõrreliste elu. Kui inimene aga taimekoosluse loomulikule arengule vahele ei sega, siis tõrjub niidukäharik varsti teised taimed välja ja moodustab üksi tiheda samblavaiba. Selline asi võib juhtuda eelkõige niiskete niitude halvasti õhustatud mullal, sest päris kuivadesse kohtadesse niidukäharik siiski ei trügi. Inimesele selline taimede vahetus harilikult ei meeldi, küll aga paljudele väikestele metsaelanikele. Mitmetele putukatele ja nende vastsetele ning nukkudele on tihe käharikupolster lausa paradiis. Selle sees ei märka neid hukatusttoovad linnud ja ei ohusta ka talvine pakane. Samuti leiab samblavaibast alati piisavalt toitu.

Kui pealt vaadates on niidukäharikust moodustunud tihe kaunis samblavaip, siis üksik taim näeb välja üpris armetu. Ta on palju õrnem ja nõrgem kui metsakäharik. Tavaliselt on niidukähariku taimel vaid üks, kaks või äärmisel juhul kolm suhteliselt lühikest oksa. Kuid sellegipoolest näib ta kaharana, sest muidu ei saaks ta ju "käharik" olla. Kahara väljanägemise annavad küllaltki pikalt teravaks tipuks ahenevad lehed, mis hoiavad varre või okste suhtes peaaegu risti. Lehetipud on veel omakorda järsult allapoole käändunud ja see aitabki kaasa õrna ja kahara mulje jätmisel.

Kuna niidukäharik kasvab metsakäharikust enam avatud kohtadel, siis on ta ka harilikult kollasem, metsakäharik aga läikivalt heleroheline või isegi veidi valkjas. Mõlemad käharikud paljunevad eoste abil. Huvitav on seejuures aga see, et nii niidu- kui ka metsakähariku eosed valmivad talvel, kõige külmemal aastaajal.