Klorella on vetikateperekond, kuhu kuulub hulka liike, mis erinevad üksteisest oma suuruse poolest. Samas oleneb klorellaisendi suurus väga palju ka elukeskkonnast. Soodsas kohas kasvavad klorellarakud väga kiiresti ja võivad ka ohtralt paljuneda. Ta paljuneb mittesuguliselt autospooridega, mis kujutavad endast väikesi emarakuga sarnanevaid tütarrakke. Korraga moodustub ühes rakus 4-16 autospoori, millest igaühest tekib uus vetikaisend. Selline paljunemine võib aga toimuda mitu korda ööpäevas. Nii võib üks klorella organism anda ööpäevas üle paarisaja järglase.

Kiire paljunemine ja lihtne kasvatamine on klorellast teinud teaduse meelisobjekti mitmetes valdkondades ja temast on saanud tuntuim mikrovetikas. Nii on teda edukalt kasvatatud isegi rahvusvahelise kosmosejaama pardal. Klorella kasvatamist teaduse tarbeks alustati juba 19. sajandil. Ta kujunes tähtsaks katsematerjaliks taimede hingamise ja fotosünteesi uurimisel. Taimede ainevahetuse üksikasjalikul väljaselgitamisel kasutatakse klorella kultuure veel tänapäevalgi.

Rohkete uuringutega on selgunud, et klorella on inimeselegi väga väärtuslikuks toiduks. Nii sisaldab ta kõiki kaheksat asendamatut aminohapet, mida täiskasvanud inimese organism ise ei suuda sünteesida, valke võib vetikast saada isegi rohkem kui lihast. Klorellas leidub rohkesti ka mitmesuguseid vitamiine. Klorellakultuur annaks meile saaki aastaringselt, mitte üks kord aastas. Klorella kultiveerimist takistab aga jahe kliima ja vähene päikesevalgus. Senini on aga lahendamata mõned probleemid, mis takistavad klorellat massiliselt põllumajanduslikult toiduks toota, see on jäänud nišitootena toidulisandiks. Lisaks toitainete ja hapniku saamisele on klorellat kasutatud ka biopuhastina õhu- ja veesaaste kõrvaldamiseks ning organismides raskmetallide sidumiseks.