Madal kask on kaseperekonna liikidest üks tavalisemaid rabastuvates metsades, sooniitudel, madalsoos, siirdesoos ja isegi rabas. Harilikult on ta kuni inimesekõrgune põõsas, harva veidi pikem. Kuna tema tüvi ei kasva kuigi jämedaks, siis head puitu temast ei saa, küll aga näiteks häid luudasid. Seda kahel põhjusel. Esiteks on ta väga harunev, nii et ühest põõsast võib saada mitu tihedat luuda. Teiseks on tema püstised oksad tugevad ja jäigad, eriti võrreldes arukasega. Nii saab madala kase okstest tehtud luud vastupidav. Veel saab madalat kaske niisketes kohtades haljastuses kasutada.

Soodes kasvab meil veel teinegi väike põõsakujuline kask, kes madala kasega ei tohiks segi minna. Vaevakask ei ulatu inimesele tavaliselt põlvenigi, ka tema lehed on väiksemad ja teise kujuga. Madala kase lehed on munajad, nende tipp on kas ümar, tömp või veidi terav. Heaks määramistunnuseks on ka oksad, mis on tihedalt kaetud kollakasvalgete täpikestega. Kui üle sellise oksa õrnalt näpu või käeseljaga tõmmata, siis tundub ta kare. Nii et kui jalutate niisketes kohtades, siis püüdke üles leida meie neljast kaseliigist ka madal kask.

Nii nagu kaskede perekonnale omane, on ka madala kase õied koondunud silindrikujulisteks õisikuteks: urbadeks. Isasurvad valmivad juba õitsemiseelse aasta suvel, emasõied vahetult enne õitsemist. Kase viljad on väikesed pähklikesed. Madalal kasel on aga pähklikest ümbritsevad tiivakesed veidi väiksemad kui teistel kaskedel, vaid vaevakasel on need veel pisemad. Huvitavad on ka puitunud soomused, mille vahel seemned paiknevad. Need on kolme sügavalt sisselõikunud hõlmaga.