Tiigilendlase portree |
Tiigilendlane on üks suurimaid meil esinevatest nahkhiirtest. Tema kehapikkus on 51-73 mm ja kaal 10,5-28,5 g. Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist kastanpruunini, kuid leidub ka mustjaspruune ja täiesti musti isendeid, kõhualune on tavaliselt hallikasvalge.
Tiigilendlase levila kulgeb kitsa vööndina Belgiast Euroopas kuni Jenissei jõeni Aasias. Eestis on tiigilendlast leitud nii mandrilt kui ka Saaremaalt, kuid ta on võrdlemisi haruldane. Mõnevõrra rohkem on teda tabatud Tallinna ümbrusest.
Tiigilendlase elupaikadeks on hõredad puistud ning puude ja lagendikega vahelduvad alad. Nagu nimigi näitab, on see loom seotud ka veega ning toitu kogubki tiigilendlane vaid väiksemate järvede, tiikide ja aeglase vooluga jõgede kohal lennates. Sääskede ja kihulaste ning teiste väiksemate putukate otsinguil lendavad tiigilendlased madalal veepinna kohal, harva tõusevad nad kõrgemale. Nende lend on jõuline, liigutused on aeglased ja sujuvad, järske pöördeid nad ei tee. Tiigilendlaste lend võib kesta kogu öö, vahest väikeste vaheaegadega. Päeval varjuvad loomad majade katusealustesse, seinapragudesse ning ka puuõõntesse.
Mai lõpus hoiduvad emased kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, kuhu võib kuuluda mitukümmend kuni sada looma. Isasloomad elavad sel ajal üksikult või väiksemate gruppidena emastest lahus. Poegimiskolooniad asustavad sageli kirikute katusealuseid. Juuni keskel toob tiigilendlane ilmale 1 poja, keda ema algul öistele toitumisretkedele kaasa tassib, hiljem aga päevasesse varjepaika jätab. Pojad kasvavad ruttu ja õpivad lendama juba 1 kuu vanuselt. Juuli lõpus või augusti alguse poegimiskoloonia laguneb.
Talveks kogunevad tiigilendlased tavaliselt inimeste poolt kaevatud koobastesse, mida enam ei kasutata ning kus temperatuur püsib kogu talve vältel suhteliselt stabiilsena 2-7 ° C piires. Talveuni kestab oktoobrist aprillini ning talvituskolooniad on mõnikord suured, koobastesse võib koguneda kümneid või sadu isendeid.
Tiigilendlase arvukus on väike ja see liik on ohus mitmete asjaolude tõttu. Lendlaste elupaigad on hävimas üldise linnastumise tõttu ja üha vähemaks jääb sobivaid talvituspaiku, kus temperatuur säiliks sobivana ja kus poleks inimesi loomi häirimas. Negatiivselt võib mõjuda ka kemikaalide kasutamine putukatõrjes. Lendlaste kaitsele saab kaasa aidata sobivate varjekastide ülesseadmisega. Tiigilendlane on looduskaitse all.