Sabatihane

Sabatihane on tillukese musta noka, ümmarguse keha ja pika sabaga lind, kes hoolimata nimest ei ole teiste tihastega kuigi lähedalt sugulane. Linnu pea ja alapool on valged, õlgadel punapruun varjund. Kitsas saba on must ja valge servaga, nokk lühike, must silm kollakasoranži servaga. Sugupooled on sarnased. Kui Ida-Euroopas ja Aasias elavatel alamliikidel on pea üleni valge, siis Lääne-Euroopas elavatel sabatihastel kulgeb laubalt mööda näo külge lai tume kulmukaar. Siin elaval alamliigil on selline näomuster vaid noorlindudel.

Tavaliselt on sabatihane usaldav ega oska inimest karta, erutudes alles siis, kui viimane on vaid paari meetri kaugusele jõudnud. Sabatihase laul on selge ja helisev "tlililili". Igal aastaajal võib kuulda veel ka sidistavatest, vulksuvatest ja kurisevatest helidest koosnevat tasast lauluvidinat. Väljaspool pesitsusaega tavatsevad sabatihased elutseda väikestes salkades. Need sageli pereliikmetest koosnevad salgad on nii püsivad, et kunagi üheaegselt rõngastatud linnud lendavad üheskoos ringi ka aastaid hiljem.

Kui talvel hulguvad sabatihased võsades ja hõredates metsades, tulles sageli ka linnaparkidesse- ja aedadesse, siis pesitsetakse niisketes ja soistes sega- ja lehtmetsades. Pesakoha valib emaslind, kuid pesa ehitavad mõlemad vanalinnud koos. See ehitatakse tihedalt vastu puutüve toetuva või rippuvana ja peente okste külge punutuna jämedama puuoksa külge. Pesa on ovaalne, üleni kinnine paksuseinaline ehitis ümara lennuavaga külje ülaosas ja seest vooderdatud suure hulga sulgedega. Sinna muneb emaslind 6-12 valget punapruunide tähnidega muna, mida haub 12-14 päeva. Poegade toitmisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Nad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena.

Sabatihased ei ole Eestis looduskaitse all. Peamised ohud on seotud elupaikade kvaliteediga, seega metsamajanduses toimuvaga. Samuti ohustavad sabatihaseid looduslikud vaenlased, nagu väikekiskjad ja röövlinnud. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas seisundis ja stabiilse arvukusega.