 |
 Põldlõokese hääl |
Põldlõoke
Põldlõoke on varblasest veidi suurem,
jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese nokaga lind. Emas- ja
isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on hallikaspruun tumedate
tähnidega ülapool, kreemikaspruun katkendlike triipudega rind
ning valge kõht. Isaslinnul on pealael tutt, mida võib püsti ajada.
Tiibadel heledam tagaserv ja valged äärmised sabasuled.
Liik on levinud palearktises Atlandi
ookeanist Vaikse ookeanini, puududes vaid kõrbealadel. Oma leviala
põhjapiirkondadest rändab põldlõoke talveks ära, lõunapoolsetel aladel
on pigem paikne. Talvitub Lääne-Euroopa maades, Aasia lõunaosas ja
Põhja-Aafrikas. Eestis on põldlõoke väga sage haudelind peaaegu kõigis
lagemaastiku elupaikades - niitudel, laiadel metsaväludel ja
metsaservadelgi, eriti meelsasti elutsevad nad aga põldudel
(teravilja- ja heinapõllud).
Kindlasti on kõik kuulnud suvel põldlõokese meloodilist lõõritamist. Lauldes kombineerib ta noote väga erinevalt, mistõttu laul on varieeruv, ning laulab kõvasti ja kaua. Tavaliselt võib teda laulmas kuulda ja näha lennul, kui ta tõuseb ringidena aina kõrgemale ja kõrgemale (kuni 400 meetrit), et sellest kõrgusest siis alla maapinna poole laskuma hakata. Laulmisperiood kestab linnu saabumisest märtsis kuni juuli keskpaigani (või isegi kuu lõpuni). Varakevadel esimesena saabuv isalind hõivab meelepärase territooriumi, mille asukoht ja piirid markeeritakse selle kohal lauluga lennates.
Pesa ehitab tavaliselt emaslind - selleks on kuivadest
rohukõrtest ehitatud korratu, kohev ja lame maapinnal asuv poolkera, mis
on väga hästi varjatud. Aprilli lõpus või mai alguses muneb emaslind
pessa 3-5 määrdunudvalget või kollakat muna, mida haub üksi 14 päeva.
Juba 10 päeva möödudes lahkuvad pojad pesast. Siiski toidavad vanemad
neid veel ühe nädala jooksul pärast lahkumist. Seejärel pojad
iseseisvuvad ja vanemad alustavad pesitsemist teist korda.
Noored linnud aga kogunevad salkadesse ja hulguvad kuni äralennuni
ringi.
Põldlõoke toitub maapinnal, otsides toitu taimedelt nii kõrgelt kui nokk ulatub. Kevadel ja suve esimesel poolel moodustavad nii vana- kui ka noorlindude toidulaua putukad, suve teisel poolel ja sügisel aga peamiselt seemned. Põldudel elutseva liigina hävitab põldlõoke ka põllutaimede kahjureid. Samuti sööb ta umbrohuseemneid, olles inimesele tubli abiline. Looduskaitse all põldlõoke Eestis ei ole ning rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, kuigi arvukus on languses. Suurimad ohud on intensiivne põllumajandustootmine ja looduslike vaenlaste asurkonna suurenemine (rebased ja kährikud). Samuti ohustavad väikekiskjad ja röövlinnud.