| Liiginimi eesti
keeles |
Luitsnokk-part |
| Liiginimi ladina
keeles |
Spatula clypeata |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Laianokapart,
kühvelnokk, lättnokk, lusikapart, pann-nokk |
| Suurus |
Kehapikkus 44-52 cm, tiibade siruulatus
73-83 cm. Kaal 500-800 g. |
| Levik |
Pesitsejana levinud põhjapoolkera metsa-
ja metsatundra ning stepivööndis, lõunapiir ulatub Musta mereni,
põhjapiir põhjapolaarjooneni. Eestis on part levinud peamiselt
Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel, Soome lahe rannikul ja Emajõe
jõgikonnas. Talvitusalad asuvad Kongo ja Niiluse jõgede ääres ning
Lõuna-Aasias. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 1000-1500 haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Elupaigana eelistab
rannaniitude ja jõeluhtade tihedama rohukasvuga alasid.
Pesitsusajal on ta seotud kaldavööndi tarnastikuga ja
madalaveeliste kaldaaladega. Juuni lõpus koonduvad isalinnud
väikestesse gruppidesse, et sulgida. |
| Toitumine |
Toitub eelkõige veetaimedest ja
selgrootutest loomadest. |
Pesitsemine ja
areng
|
Eelistab Eestis pesitsemiseks väikeseid
rannalähedasi saari, kuid ka rannaniite ja rannajärvi. Sisemaal on
arvukam poldritel, rohketoidulistel järvedel, varasemal ajal ka
luhaniitudel. Pesa ehitab varjatud paika tasasele pinnale
rohupuhmaste vahele. Pesa on madal, suhteliselt nõrk ja kehvema
udusulgedest polstriga kui teistel partidel. Emaslind muneb maikuu
teisel poolel 7-11 rohekat või kreemikat muna. Pojad kooruvad juuni
esimesel poolel ning lennuvõimestuvad juuli lõpul ja augusti algul. |
| Ohustatus ja kaitse |
Ei ole Eestis
looduskaitse all. Ohuks on veekogude saastumine, märgalade
võsastumine ja roostumine, häirimine rändeaegsetes peatuspaikades
ja pesitsuspaikades. Looduslikeks vaenlasteks on kullilised ja
väikesed kiskjad. Kogu levila ulatuses ohustab liiki ülemäärane
jaht ja liigi talvitusaladel tinamürgistus (Prantsusmaa,
Hispaania). Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas
seisundis, kuid langeva arvukusega.
|