Luitsnokk-part

 

Luitsnokk-part

Luitsnokk-parti iseloomustab silmatorkavalt pikk lusikasarnane, külgedele laienev nokk. Isaslinnul on hundrüüs roheline pea, valge rind, kõht ja küljed kastanpruunid. Tiivapealne on eesosas kahvatusinine, tiivaküüdus roheline, eest valge äärisega. Emaslind meenutab oma pruunika sulestikuga sinikael-pardi emaslindu, kuid ka teda on võimalik eristada tohutu suure noka järgi. Samuti on tal tumepruun kõht, mis vastandub valgele tiivaalusele.

Luitsnokk-part on levinud peaaegu kogu Euroopas ja suuremas osas Aasias ning läänepoolses Põhja-Ameerikas. Eestis on nad levinud peamiselt Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel, Soome lahe rannikul ja Emajõe jõgikonnas. Siin pesitseb 1000-1500 haudepaari.

Elupaigana eelistab luitsnokk rannaniitude ja jõeluhtade tihedama rohukasvuga alasid. Toiduks on eelkõige veetaimed, kuid ei ütle ära ka selgrootutest loomadest. Pesitsusajal on ta seotud kaldavööndi tarnastikuga ja madalaveeliste kaldaaladega. Pesa ehitab ta tasasele maale rohtu või tarnamättale. Pesa on madal, suhteliselt nõrk ja kehvema udusulgedest polstriga, kui teistel partidel. Maikuu teisel poolel muneb emaslind 7-11 rohekat või kreemikat muna. Pojad kooruvad juuni esimesel poolel ja lennuvõimestuvad juuli lõpus-augusti alguses.

Augusti keskpaigast alates algab luitsnokkade sügisränne, mis kestab septembri, vahel oktoobri lõpuni. Euroopa isendite talvitusalad asuvad Aafrikas.

Luitsnokk-part ei ole Eestis looduskaitse all, kuid arvukus on langenud. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas seisundis, kuid ka ülemaailmselt on arvukus pigem langemas. Ohuteguriteks on veekogude saastumine, märgalade võsastumine ja roostumine, häirimine rändeaegsetes peatuspaikades ja pesitsuspaikades. Luitsnokk-pardi looduslikeks vaenlasteks on kullilised ja väikesed kiskjad. Kogu levila ulatuses ohustab liiki ülemäärane jaht ja sellega seotult ka tinamürgistus.

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri