 |
 Hallhane hääl
|
Hallhani
Hallhani on Eesti üks suuremaid
hanesid, kaaludes 3 - 4,5 kg, ning suuruselt koduhanele palju alla ei
jää. Nagu nimi ütleb, on tegu põhivärvuselt halli linnuga. Pea ja kael
on tal pruunikashallid, tiivad ja selg helehall ning keha alapool
rinnast alates valge. Tüse nokk on hallhanel kollakas-lihakarva, jalad
roosakad. Lennus on näha nii pealt kui alt kontrastselt helehall tiiva
eesserv.
Hallhaned on levinud Euraasia metsa-, stepi- ja kõrbevööndi veekogudel. Eestis on tema elupaigaks Lääne-Eesti ja Pärnu lahe suured roostikud ja randniidud, sügisesel läbirändel aga peatuvad sageli tohutute parvedena rannalähedastel põldudel, aasadel ja muudel sarnastel lagedatel aladel. Hallhaned toituvad eranditult taimedest.
Pesapaigaks valib hallhani tiheda roostiku servaala, kuhu kuhjab pesaks kõrge hunniku kuivanud roovarsi. Pesas on aprilli teisel poolel 2...17, tavaliselt aga 3...6 valget karedakoorelist muna. Pojad kooruvad mai esimesel poolel. Pesitsusajal on vanalinnud häirimise suhtes väga hellad ja seetõttu ei tohiks neid sel perioodil mingil viisil segada. Elu on looduses karm ja mahajäetud kaitsetust pojast saab harilikult kajakate pidusöök.
Kui pojad on võimelised vanalindudele
järgnema, lahkub hanepere oma pesapaigast. Pojad on pidevalt vanemate
valvsa pilgu all ja sel perioodil hukkub neid võrreldes pesitsusajaga
tunduvalt vähem. Poegade sirgudes tehakse üha pikemaid retki
avamerele, mille väikeste laidude ümbruses veedavad ka sulgimisaja.
Sel ajal puudub lindudel lennuvõime, seepärast nad eelistavadki
kaugeid avamere laide, kus on vähe või pole üldse nende looduslikke
vaenlasi. Pojad lennuvõimestuvad juuli lõpuks.
Eestis pesitseb vaid 500-700 paari hallhanesid, kuid sügiseti rändab siit läbi tuhandeid. Hallhani on jahilind, keda tema sügisesel läbirändel päris palju kütitakse. Muul ajal neid küttida ei tohi.
Looduskaitse alla hallhani ei kuulu,
kuid tema arvukus Eestis on langemas ning siin on ta hinnatud
"ohualtiks". Maailma mastaabis läheb hallhanel pigem hästi, kuid
tähelepanu tuleb pöörata erinevatele ohuteguritele, näiteks elupaikade
kadumine kliimamuutuste või inimtegevuse tõttu.