| Liiginimi eesti
keeles |
Sookiur |
| Liiginimi ladina
keeles |
Anthus pratensis
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Soovästrik,
soopiuksuja, soosiisike, kadakalind. |
| Suurus |
Kehapikkus 14-15,5 cm, tiibade siruulatus
22-25 cm. Kaal 15-23 grammi. |
| Levik |
Levila jääb Euraasia tundra- ja
metsavööndi piiridesse. Talvitub Põhja-Aafrikas, Vahemeremaades,
Musta mere ümbruses ning Ees- ja Kesk-Aasias. Eestis on kõikjal
levinud harilik haudelind, puududes vaid intensiivse
põllumajandusega piirkondades, avamerelaidudel või suuremates
metsamassiivides. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 100 000 - 150 000
haudepaari. Talvitub kuni 10 isendit. |
| Elupaik ja -viis |
Asustab erinevaid ava-
ja poolavamaastikke (luhtasid, niite, märgalasid, soid,
rannikualasid). Ei asusta teraviljapõlde ning puudub paikadest,
kus valdavad suured metsamassiivid või esineb tihe
inimasustus.Tegutseb valdavalt maapinnal, ärevuses võib ka põõsa
otsa istuda.
|
| Ränne |
Saabub Eestisse märtsi lõpul-aprilli
alguses. Aprillis toimub ulatuslik läbiränne. Sügisene äralend algab
septembris ja kestab novembrini. Üksikud isendid talvituvad Eestis. |
| Toitumine |
Toitub putukatest,
peamiselt nokib neid maapinnalt. Eelistab mardikaid ja
liblikaröövikuid. |
| Pesitsemine |
Mängulennul tõuseb
maapinnalt astmeliste järkudena ning laulab laskumiseni. Peale
lennus laulmise laulab ka maapinnal, harva veel puuokstelgi. Pesa
ehitab maapinnale rohttaimede ja rohukulu varju või mättaserva
sisse. Eelistab enamasti ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemal
asuvaid kuivemaid kohti. Esimese kurna muneb emaslind mai alguses,
selles on 4-6 muna. Järelkurni esineb juuli alguseni, nendes on
mune mõnevõrra vähem. Pojad lennuvõimestuvad mai lõpul või juunis.
|
| Ohustatus ja kaitse |
Ei ole looduskaitse
all, kuid arvukus on oluliselt langenud. Suurimad ohud on üldisest
põllumajanduspoliitikast tulenev intensiivsem majandamine,
rannakarjamaade hävimine põllumajandustegevuse lõppemise tõttu
ning looduslike vaenlaste asurkonna suurenemine (rebased,
kährikud). Euroopas peetakse peamisteks ohtudeks põllumajanduse
intensiivistumist, millega on kaasnenud rohumaade intensiivsem
majandamine, suurem häirimine ning maakasutuse muutused.
|