Sookiur
Sookiur on hallikaspruuni ja kreemika või määrdunudvalge sulestikuga kiur. Ta on välimuselt väga sarnane metskiuruga, kuid on viimasest häälitsuste ja elukohavaliku järgi enamasti kergesti eristatav. Sookiuru nokk on pisut väiksem, pea ähmasema ja vähem kontrastse mustriga, selg triibulisem, kulmutriip ebaselge ja pisut kitsam. Tema laul on lühike tiksuv silbirida, mis värsi lõpus järjest kiiremaks muutuvad. Linnu lend on madal, järguline ja kiirete tiivalöökidega.
Sookiuru levila jääb Euraasia tundra- ja metsavööndi piiridesse, talvitusalad asuvad aga Põhja-Aafrikas, Vahemeremaades, Musta mere ümbruses ja Ees-Aasias. Eestis on sookiur kõikjal levinud, kuid nende arvukus on mõne aastakümnega oluliselt langenud.
Elupaigaks on sookiurudele erinevad ava- ja poolavamaastikud, nagu luhad, niidud, sood ja rannikualad, puududes vaid intensiivse põllumajandusega piirkondades, avamerelaidudel või suuremates metsamassiivies. Samuti hoiavad nad eemale tihedast inimasustusest. Enamasti tegutseb sookiur maapinnal, kuid pesitsusajal võib näha ka tema huvitavat mängulendu: lind tõuseb maapinnalt astmeliste järkudena ning laulab laskumiseni oma katkendlikku laulu. Vahepeal võib sookiuru laulu kuulda ka maapinnalt, väga harva ka puuokstelt.
Pesa rajab sookiur rohttaimede ja rohukulu varju või mättaserva sisse. Eelistab enamasti ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemal asuvaid kuivemaid kohti. Esimese kurna muneb emaslind mai alguses, selles on 4-6 muna. Järelkurni esineb juuli alguseni, nendes on mune mõnevõrra vähem. Esimesed pojad õpivad lennuoskuse selgeks juba mai lõpus või juunis.
Talvituma jäävad Eestisse vaid väga üksikud isendid ning seda pehmema kliimaga rannikule. Suur enamus neist lendab siiski talvituma lõuna poole. Sügisene äralend algab septembris ja kestab novembrini, kuid põhjapoolsemate isendite ja noorlindude intensiivne läbiränne algab juba augustis. Kevadel naasevad sookiurud üsna varakult - märtsi lõpus või aprilli alguses. Kogu aprillikuu jooksul toimub aga ulatuslik põhjapoolsemate populatsioonide läbiränne.
Sookiur ei ole Eestis looduskaitse all, kuid arvukus on selgelt vähenev. Suurimateks ohtudeks on üldisest põllumajanduspoliitikast tulenev intensiivsem majandamine, rannakarjamaade hävimine põllumajandustegevuse lõppemise tõttu ning looduslike vaenlaste asurkonna suurenemine (rebased, kährikud). Euroopas peetakse peamisteks ohtudeks põllumajanduse intensiivistumist, millega on kaasnenud rohumaade intensiivsem majandamine, suurem häirimine ning maakasutuse muutused.