Piiritaja

Piiritajat peetakse sageli ekslikult mõneks pääsukeseliigiks, kuid pole isegi pääsukese lähedane sugulane, kuulumata isegi värvuliste seltsi. Piiritaja keha on suhteliselt jässakas ning pea suur ja lamendunud. Kehakujult eristab teda pääsukesest suurem kasv ning palju kitsamad ja pikemad, sirbikujulised tiivad. Piiritaja on leni tume, v.a valge kurgualune. Saba on sarnaselt pääsukesele harkis, kuid suhteliselt lühike.

Jalad on piiritajal pisikesed ega pole kohastunud maapinnal kõndimiseks. Seetõttu veedavad piiritajad kogu oma elu õhus, laskumata isegi traatidele või puuokstele. Ainsad hetked, kui piiritaja ei lenda, on siis, kui ta käib pesal. Kogu toit püütakse õhust - peamiselt on toiduks kiiremad saakloomad, nagu kiilid, kärbsed jne. Lennu pealt toimub isegi magamine. Kui piiritaja on kukkunud maapinnale (näiteks noored või autoga kokku põrganud linnud), siis iseseisvalt ta enam lendu ei saa, vaid vajab võimalust kõrgemalt "kukkuda", et hoog sisse saada. Selleks võib lindu ettevaatlikult peopesal kiigutada, kuni ta on valmis lendu tõusma.

Piiritaja on üsna ühtlaselt üle kogu Eesti levinud haudelind, keda ei leidu vaid suuremates metsamassiivides ja pesitsusvõimaluste puudumise tõttu ka suurematel lagealadel. Valdav enamus kõigist nii Euraasias kui ka Aafrikas pesitsevatest piiritajatest pesitseb inimasulate läheduses. Nende levila hõlmab enamust Lääne-Palearktikast kuni Baikali järveni idas. Talvitusalad asuvad valdavalt Aafrikas, Sahara kõrbest lõunas. Pesitsusaladel veedavad piiritajad küllaltki väikese osa aastast - saabutakse maikuu jooksul, sügisränne algab aga juba augusti lõpus.

Kõige meelsamad pesitsuspaigad on piiritajatele inimese loodud struktuurid - katusealused, pesakastid, hoonete müüriorvad jne, kuid kasutatakse ka looduslikke puuõõnsusi. Pesa ehitab piiritaja õhus lendavatest kiududest, kõrtest ja sulgedest, mida seob oma sülje abil. Pesaehitus kestab umbes 8 päeva, kusjuures sama pesa võidakse kasutada ka järgnevatel aastatel. Mai lõpus muneb emaslind 2-3 valget muna, mida hauvad mõlemad vanemad sõltuvalt ilmast kas poolteist nädalat või kauem. Pärast koorumist on pojad pesas suhteliselt kaua - 5-8 nädalat. Külma ilma korral putukaid ei lenda, mistõttu on oht nälga jääda. Selleks esineb piiritajatel, eelkõige poegadel tardumusuni. Selle käigus aeglustub ainevahetus 2-3 korda ja kehatemperatuur langeb 20 kraadini. Sedasi elatakse üle aeg, mil vanemad on sunnitud lendama toiduotsingutele tavalisest kaugemale, isegi kuni 70 km kaugusele. Toit tuuakse poegadele pugusse talletatud pallikestena. Augustikuus pojad lennuvõimestuvad ja saavad kohe pärast väljalendu iseseisvaks. Suguküpseks saavad piiritajad 2-3 aasta vanuselt, mitte kohe järgmisel kevadel.

Piiritaja ei ole Eestis looduskaitse all. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on piiritaja globaalses mastaabis soodsas seisundis, kuid Euroopa populatsioonid on hinnatud ohulähedaseks. Suurimaks ohuks on siin sobivate pesapaikade kadumine moodsate ehitus- ja renoveerimisvõtete tõttu - enam ei ole väikeseid avausi, kuhu pugeda. Veel võivad piiritajaid ohustada kassid, eelkõige noorlinde, kellel lendamine untsu läinud. Madallennul linnud võivad aga kokku põrgata autodega. Looduslikeks vaenlasteks on mõningad röövlinnud, kes õhus sama osavalt ja kiirelt lendavad, kuid neid on vähe. Eestis võib selleks olla näiteks lõopistrik.