| Liiginimi eesti
keeles |
Hallhaigur |
| Liiginimi ladina
keeles |
Ardea cinerea
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Kalakurg, kalakull,
kalakaur, haiber, aiver, haigri, krääks. |
| Suurus |
Pikkus 84-102 cm,
tiibade siruulatus 155-175 cm. Kaal 1-2 kg, emased isastest pisud
kergemad.
|
| Levik |
Levinud üle Euraasia, Euroopas peamiselt
Lääne- ja Loode-Euroopas ning Balti riikides, kuid Soomes näiteks
pesitsejana puudub. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb
2000-3000 paari. Talvitub 150-600 isendit.
|
| Elupaik ja -viis |
Elutsevad peamiselt
Lõuna-, Kesk- ja Ida-Eesti metsades veekogude läheduses.
Pesitsevad suurte puude otsas ja moodustavad kolooniaid. Peale
pesitsemist uitavad ringi otsides toidurikkaid veekogusid.
|
| Ränne |
Levila põhjaosas rändlind, areaali
lõunapoolsetes osades hulgulind. Eestis pesitsevad isendid
talvituvad Läänemere lõunaosast Vahemeremaadeni, märkimisväärne osa
rändab ka Aafrikasse. Jõuavad meile märtsi lõpul-aprilli algul,
lahkuvad augustis-oktoobris. |
| Toitumine |
Mitmekesine loomne
toit: väikesed kalad, vähid, konnad, kullesed, sisalikud, maod,
närilised, putukad, nende vastsed.
|
Pesitsemine ja
areng
|
Pesitsevad
kolooniatena. Kõrge puu otsa ehitatakse suur pesa läbimõõduga
60-80 cm ja kõrgusega 50-60 cm. Märtsis-aprillis muneb emaslind
kahepäevaste vahedega 4-6 rohekassinist muna. Hauvad mõlemad
vanemad umbes 26 päeva, misjärel kooruvad abitud pojad, kes alles
paari nädala pärast jalule tõusevad ja 55 päeva vanuselt
lennuvõimeliseks muutuvad.
|
Mõju inimesele
|
Kuna hallhaigrud
söövad enamasti väheväärtuslikke kalu, ei ole nad inimestele
majanduslikus mõttes ohuks.
|
| Ohustatus ja kaitse |
Ei kuulu Eestis
kaitsealuste liikide hulka. Rahvusvaheline staatus "soodsas
seisundis". Noori poegi ohustab järsk temperatuurilangus ja pikk
sajuperiood. |