Hallhaigur

Hallhaigur on suur tugeva kehaga haigur, peamiselt halli üla- ja hallikasvalge alapoolega. Lisaks moodustub silma kohale must triip, mis läheb sujuvalt üle tutiks kuklas. Nokk on hallhaigrul pikk, sirge ja tugev nagu toonekurgedel, aga mitte punane vaid hallikaskollane. Jalad on samuti hallikaskollased või hallid. Lennus võib hallhaigur kergesti segi minna sookurega, kuid erinevalt sookurest on hallhaigrul lennu ajal kael kõverasse tõmmatud.

Rahvasuus on pandud hallhaigrule nimesid kalakurg, kalakull ja kalakaur. See viitab sellele, et hallhaigur on kalatoiduline. Kuna ta sööb peamiselt prügikalu, mida inimene ei tarbi, siis ei ole kaluritel vaja ka haigrute peale pahane olla. Tegelikult koosneb hallhaigru igapäevamenüü paljust muustki, näiteks leiab sealt putukad, vähid, konnad, kullesed, sisalikud, maod ja närilised.

Hallhaigur elutseb metsades või metsaservades, veekogude läheduses. Pesa ehitavad nad kõrgele puu otsa, tavaliselt on selleks kuusk, aga võivad olla ka männid või haavad. Haigrud moodustuvad kolooniaid, kus võib leiduda 5-300 pesa. Pesa on kohev, läbipaistev ja tipuga alla pööratud koonuse kujuga, mis on vooderdatud kõrte ja oksaraagudega. Kuna lind on suur, siis peab ka pesa suur olema: kõrgus ongi pea 60 cm ja läbimõõt 80 cm. Sellesse muneb haigruema harilikult 3-6 rohekassinist muna. Neist kooruvad abitud pojad, kes alles poole kuu möödudes suudavad jalule tõusta. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Noori poegi ohustab järsk jahenemine ja pikaajaline vihm. Pärast pesa mahajätmist perekond veel ei lagune, vaid püsitakse koos.

Hallhaigrud on levinud pea kogu Euraasias ning suur osa neist talvitub Aafrikas, mõned piirduvad Lõuna-Euroopaga. Kui meist lõuna pool Euroopas pesitsevad isendid ei pea sageli vajalikuks talveks lahkuda, siis Eestis on neil talvel veekogude jäätumise tõttu keeruline toitu kätte saada. Siiski hakkab kliima soojenedes järjest rohkem hallhaigruid ka talveks meile jääma.

Hallhaigur ei kuulu looduskaitse alla.