Punapea-vart

Punapea-vart on lühikese saba ja pika kaelaga sukelpart. Tema pikk nokk on nõgus ja läheb sujuvalt üle laugeks laubaks. Hundrüüs isaslinnul on punapruun pea, läikivmust rind, tuhkhallid küljed ja selg ning must tagaosa. Nokk on mustjas ja silm punane. Nagu partidel ikka, on emaslind hoopis tagasihoidlikuma välimusega - neil on hallikaspruun sulestik, mis on külgedelt hallitähniline ning rinnal, kaelal ja pealael tumedamalt pruunitähniline. Nende peaküljel ja nokal on ähmased heledad ja tumedad laigud ja silm on värvuselt roostepruun.

Levinud on punapea-vart Euraasia metsa- ja stepivööndis Briti saartest Baikalini. Levila põhjapiiriks on Kagu-Skandinaavia, lõunapiir ulatub Musta ja Kaspia mereni. Tihedam on asustus Kesk-Euroopas. Eestis on punapea-vart hajusalt levinud rändlind, keda enam leidub Lõuna-Eestis, Lääne-Eesti saartel ja rannikualadel. Siin on nende meelispesitsuspaikadeks vaba vee laikudega vahelduvad roostikud. Peamiselt asustavad nad mitmesuguseid toitaineterikkaid ja taimestikurohkeid merelahtesid, rannikulõukaid, roostikke, järvi ning kalatiike. Toitumiselt on punapea-vardid omnivoorid, süües nii erinevaid taimi - eriti veetaimi - kui ka vees elavaid putukaid ja nende vastseid, limuseid või usse, vahel isegi kahepaikseid ja väikseid kalu.

Oma levila põhja- ja idaosas on punapea-vart rändlind - Euroopa populatsioon talvitub Lõuna- ja Lääne-Euroopas ning Põhja- ja Ida-Aafrikas, Aasia populatsioon aga Lõuna-Aasias ja Jaapanis. Euroopa lõunaosas elavad populatsioonid võivad olla aga suhteliselt paiksed või võtta ette hulgurändeid. Meile saabuvad punapea-vardid märtsi lõpus või aprilli esimesel poolel. Kevadel on tegu suhteliselt väikesearvulise läbirändajana, kelle suuremaid rändesalku peatu siin vaid üksikuil aastail. Sügisränne on seevastu rohkearvuline - Matsalu lahes võib neid siis peatuda kümneid tuhandeid. Sügisene läbiränne algab septembris ja kestab oktoobri lõpuni. Viimastel aastatel on üha sagenenud ka talvituma jäämine, kuid tegu on seni siiski üksikute isenditega.

Punapea-vardid pesitsevad vaba vee laikudega vahelduvas tihedas veetaimestikus. Pesa ehitatakse kas vee lähedale kaldataimestiku varju või poolujupesana veetaimestiku keskele. Selleks on suur taimedest ehitatud kuhil, mille keskel on lohk. Mai teisel poolel muneb emaslind pessa 6-10 rohekat muna. Juuni esimesel poolel kooruvad munadest pojad ja samal ajal kogunevad isalinnud suurtesse sulgimissalkadesse. Juuli lõpus-augusti alguses pojad lennuvõimestuvad.

Looduskaitse alla punapea-vardid Eestis ei kuulu. Siiski on nende arvukus oluliselt langenud nii meil kui ka mujal maailmas. Samuti jääb järjest vähemaks neile sobivaid elupaiku, millele neil lindudel on suhteliselt spetsiifilised nõudmised. Seetõttu on punapea-vart rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi hinnatud ohustatud liigiks. Lisaks elupaikade kadumisele ohustab neid veel kiskjate arvukuse tõus, eriti võõrliikide puhul, nagu kährik või ameerika naarits. Samuti on tegu juba ajalooliselt jahilinnuga, keda mitmel pool lastakse praegugi jätkusuutlikust tasemest rohkem.