Vihitaja

Vihitaja ehk jõgitilder on umbes rästasuurune lind, kellel on lühike kael, pikk saba ja kahlaja kohta suhteliselt lühikesed jalad. Tema sulestik on kontrastne: ülapool pruun, alapool valge või hallikas, tiivanukk selge valge sälguga. Rinna külg on pruun ja hästi piiritletud, jättes mulje valgest sisselõikest kerel. Maapinnal olles nõksutab lind tagakeha pidevalt üles-alla. Lend on madal ja kiirete tiivalöökidega.

Liik on levinud peaaegu kogu Euraasia parasvöötmes ja metsatundravöötmes alates Portugalist, Briti saartest ja Skandinaaviast Kamtšatka ja Jaapanini. Levila põhjapiir on umbes põhjapolaarjoone juures, lõunapiir aga kulgeb Euroopas läbi Kesk-Hispaania, Lõuna-Itaalia ja Lõuna-Balkani. Euroopas pesitsejad lendavad talvituma Aafrikasse, Sahara kõrbest lõunasse kuni LAVini välja. Aasia asurkond aga talvitub Indias, Kagu-Aasias, Indoneesias ja Austraalias. Eestis on vihitaja kõikjal levinud tavaline haudelind. Kevadel saabuvad nad rändelt aprilli teisel poolel ja lahkuvad septembri keskel. Läbirändel olevaid vihitajaid kohtab sageli mererannikul, kus nad adruvallidel või rannalähedastel kividel peatuvad.

Elupaigana eelistab vihitaja liivaseid või madalmuruseid, harvem klibuseid mere-, järvede, jõgede või suurte magistraalkraavide kaldaid. Veest kaugel ei elutse nad kunagi, sest veekogudega on seotud nii nende toit (erinevad selgrootud loomad) kui ka pesitsuspaigad. Pesa ehitab vihitaja veekogu kaldale või sellest kuni mõnikümmend meetrit eemale rohu sisse, põõsa alla või päris varjamata maapinna lohku, mille vooderdab kõrtega või okaspuude okastega. Mai teisel poolel muneb emaslind neli kreemjat hallide ja punakaspruunide laikudega muna, mida mõlemad vanalinnud hauvad 21-24 päeva. Pojad lennuvõimestuvad 26-28 päeva pärast koorumist, juuli lõpus.