| Liiginimi eesti
keeles |
Kassikakk |
| Liiginimi ladina
keeles |
Bubo bubo |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Öökull, uhhuu,
suurkõrvik, kasspeakull, kassipea, jänesehuuk, huugikull,
tohotaja, vuugilind, ohoo |
| Suurus |
Kehapikkus 59-73 cm, tiibade siruulatus
138-170 cm. Isaslind kaalub 1,6-3 kg, emaslind 2-4 kg. |
| Levik |
Kassikakk on levinud
suures osas Euraasiast. Euroopas on levila katkendlik, tihedamini
on asustatud mägisemad alad. Aasias puudub ta Indiast ja
Kagu-Aasiast. Eestis on tegu väikesearvulise haudelinnuga.
|
| Arvukus |
Arvukus on pidevalt langenud, jäädes
praeguseks hinnanguliselt vaid 30-50 haudepaari juurde. |
| Elupaik ja -viis |
Elupaigana eelistab
okasmetsi, kõige enam rabamännikuid ja niiskeid kuuse-segametsi.
Harvem esineb puisniitudel ja raiesmikel. Tema aktiivsusperiood langeb hämariku- ja ööajale. |
| Ränne |
Kassikakk on terve
oma areaali ulatuses paigalind. Noorlinnud võivad siiski rännata,
et leida omale territooriumi.
|
| Toitumine |
Toitub suurtest ja
väikestest närilistest, jänestest, putuktoidulistest (isegi
siilidest), väiksematest kärplastest ja lindudest. Ründab ka
endast väiksemaid kakulisi, kullilisi, on tuvastatud isegi
kalakotka murdmine kassikaku poolt. Sageli esineb ka
toiduspetsialiste, näiteks eelistavad mõned ainult kanalisi,
teised vareseid, kolmandad närilisi.
|
Pesitsemine ja
areng
|
Kakul
on kindel pesaterritoorium, mille piires võidakse aasta-aastalt
pesapaika paarikümne kuni mõnesaja meetri kaupa vahetada. Pesa
rajatakse maapinnale kas võrdlemisi lagedale või siis hästi
varjatud paika ümberlangenud puude okste ja juurte alla või
männi jalamile. Pesa on vooderdamata, lihtne kraabitud lohk.
Harva pesitseb ka puu otsas suurte kulliliste mahajäetud pesades
või mahajäetud taluhoonetes. Aprilli esimesel
poolel muneb emaslind 2-3, kõige enam 4 valget muna, kuid poegi
kasvab üles enamasti kaks. Mune haub umbes 35 päeva - pojad
kooruvad mai keskpaigas ja lennuvõimestuvad juuni teisel poolel.
|
| Ohustatus ja kaitse |
Kassikakk kuulub
katsealuste liikide II kategooriasse. Ohuteguriteks on saagialade
kvaliteedi muutused ja pesitsusaegne häirimine, eelkõige
metsamajanduslikud tööd. Maapinnal pesitsemise tõttu on kassikaku
munad ja pojad pidevalt väikekiskjate poolt ohustatud.
Populatsiooni seisundit mõjutab negatiivselt ka vanalindude
hukkumine elektriliinides ja teedel. Rahvusvaheliselt on tegu
soodsas seisundis oleva liigiga, kuid maailma mastaabis on arvukus
samuti languses.
|