Kassikakk

Kassikakk on meie suurim ja kogukaim, koheva sulestiku ja suure peaga kakuline. Teda iseloomustavad pikad sulgkõrvad, mis rahulikus olekus hoiduvad pea ligi, erutudes aga aetakse püsti. Samuti on talle iseloomulikud suured oranžpunased silmad. Põhivärvuselt on kassikakk alapoolel kollakaspruun tumedate triipudega, ülapoolel tumedam pruun jämedate mustade tähnide ja peente viirgudega. Ainsaks päris heledaks piirkonnaks kehal on valge kurgualune.

Nagu paljud kakud, on ka kassikakk aktiivne hämarikus ja öötundidel, teenides omale rahvasuus öökulli nime. Tema toidulaual on suuremad ja väiksemad närilised, jänesed, kärplased ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Samuti kuuluvad menüüsse kõiksugu linnud, k.a temast väiksemad röövlinnud. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks on mõned linnud spetsialiseerunud kanalistele, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi  - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata.

Kassikakk on levinud pea üle Euraasia. Euroopas on nende levila pigem katkendlik, puududes mitmetest riikidest täielikult, näiteks Briti saartelt, Islandilt ja Hollandist. Tihedamini on asustatud eelkõige mägisemad alad. Eestis on kassikakk väikesearvuline haudelind, keda kohata õnnestub vähestel - hinnanguliselt pesitseb meil kõigest 30-50 paari. Elupaigana eelistab ta okasmetsi, kõige enam rabamännikuid ja niiskeid kuuse-segametsi. Harvem esineb neid puisniitudel ja raiesmikel. See-eest meie põhjanaabrite juures Helsingis on teadaolevalt juba mitu paari kassikakke pesitsenud keset linna, toitudes seal metsistunud koduküülikutest.

Kakul on kindel pesaterritoorium, mille piires võidakse aasta-aastalt pesapaika paarikümne kuni mõnesaja meetri kaupa vahetada. Pesa rajatakse maapinnale kas võrdlemisi lagedale või siis hästi varjatud paika ümberlangenud puude okste ja juurte alla või männi jalamile. Pesaks on vooderdamata, lihtne kraabitud lohk. Harva võib kassikakk pesitseda ka puu otsas suurte kulliliste mahajäetud pesades või mahajäetud taluhoonetes. Aprilli esimesel poolel muneb emaslind 2-3, kõige enam 4 valget muna, kuid poegi kasvab üles enamasti kaks. Mune haub umbes 35 päeva - pojad kooruvad mai keskpaigas ja lennuvõimestuvad juuni teisel poolel.

Kassikakk on looduskaitse all ja kuulub II kaitsekategooriasse. Teda ohustavad eelkõige saagialade kvaliteedi muutused, samuti on tegu väga tundliku linnuga kõiksugu häiringutele - näiteks metsamajanduslike tööde sattumises tema lähedusse võib ta hüljata oma pesa. Maapinnal pesitsemise tõttu on kassikaku munad ja pojad pidevalt väikekiskjate poolt ohustatud. Populatsiooni seisundit mõjutab negatiivselt ka vanalindude hukkumine elektriliinides ja teedel. Rahvusvaheliselt on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, kuid maailma mastaabis on arvukus samuti languses.