Hiireviu

Hiireviu on rongasuurune üldtoonilt pruun röövlind. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt. Seljapoolel on heledaid sulgi vaid üksikuid, üldtoon on tumepruun. Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must. Viu jalgade ülaosa sulestik on helepruun, alumine, sulgedest vaba jookse ja varbad aga kollakad ning küüned mustad. Sulestiku värv võib suuresti varieeruda - on ka isendeid, kes on täiesti heledad.

Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud lendamas näinud inimesel olema teda lihtne ära tunda.

Hiireviu on Eesti levinuim röövlind. Tema arvukus sõltub suuresti saakloomade - hiirte - arvust. Siiski ei toitu hiireviud vaid närilistest - tema toidulaualt leiab ka väiksemaid linde, näiteks noori kanalisi ja parte. Harvem toitub ta ka roomajatest, kahepaiksetest, vihmaussidest ja suurtest putukatest. Saaki varitseb ta õhus käratult tiireldes või mõne kõrgema puu otsas nähtamatult varitsedes.

Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti aga mosaiiksel kultuurmaastikul, kus vähesed metsatukad vahelduvad põllumaadega. Nimelt eelistab ta pesitsemiseks niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes.

Hiireviu on Eestis kaitstavate liikide III kategoorias. Kuna ta on väga tundlik pesitsusaegsele häirimisele, ei tohiks metsatöid teha asustatud pehale lähemal kui 300-450 m. Vanasti oli hiireviule ja teistele röövlindudele tõsiseks ohuks vaenamine inimese poolt nn kullisõdades. Tänapäevalgi aga ohustab neid pestitsiidide kasutamine põllumajanduses. Rahvusvaheliselt on hiireviu soodsas seisundis ja tema arvukus on tõusnud.