Karmiinleevike

Karmiinleevike on umbes varblasesuurune, väga silmatorkava sulestikuga vintlane. Isaslind on kergesti ära tuntav oma punase pea, rinna ja päranipuala ning alapoole valkja värvuse tõttu. Emaslind ja noorlinnud on aga tagasihoidlikuma pruunikashalli sulestikuga.

Karmiinleevike on levinud üle kogu Eesti ning ta elutseb vaid looduses, inimasulatesse ta kuigi tihti ei kipu. Tema lemmikelupaikadeks on niisked ja hõredad salulehtmetsad, jõeorud ja puisniidud, ning ka pargid ja kalmistud. Vähemal määral võib teda leida kadastikest ja raiesmikuvõsadest. Karmiinleevikesed tegutsevad alati kas üksinda või paarikaupa, äärmisel juhul ka pesakonniti. Suurtesse salkadesse ei ole neil tavaks koguneda.

Pesa ehitab valmis emaslind üksi ning see asub tavaliselt madalal (0,5-2,5 m kõrgusel), enamasti kuuse otsas. See on ehitatud rohukõrtest ning see jätab üsna lohaka ja korratu mulje - see on kohev, paksu põhja ja paksude seintega, sisemuses leidub jõhve ja karvu. Juunis või juulis muneb emaslind pessa 4-6 muna ning pojad kooruvad 11-15 päeva pärast. Haub samuti ainult emaslind, keda kaasa sel ajal aeg-ajalt toidab. Karmiinleevike on küllaltki ettevaatlik lind ja võib häirimise korral pesa hüljata. Poegadele tassivad toitu mõlemad vanemad. Peamiselt tuuakse neile seemneid, kuid harva ka väikesi röövikuid ja mardikaid. Enne toidu üleandmist poegadele pehmendavad vanalinnud seda oma pugus. Pojad lahkuvad pesast juba 11.-13. elupäeval, vaatamata sellele, et nad siis veel päriselt lennata ei oska. Nad viibivad esialgu veel pesitsuspiirkonnas ja saavad vanalindudelt toitu.

Karmiinleevike on rändlind ning tema lahkumine algab märkamatult juba augustis. Talvituma lendab ta Indiasse ja Kagu-Hiinasse ja lend sinna toimub Kesk-Aasia kaudu. Kevadel saabub ta suhteliselt hilja - mai teisel poolel, seega veedab ta meil ainult väikse osa kogu aastast.

Looduskaitse alla karmiinleevike ei kuulu. Ka rahvusvaheliselt on tema seisund soodne, kuid arvukus natuke langemas.