Liivatüll

Liivatüll on pisikest kasvu kahlaja, kellel on pruunikas ülapool ja valge alapool. Vanalinnu jalad ja nokatüvik on oranžid, nokaots aga must. Silmade ümber on suur tume ala, silma kohal aga hele vööt. Kurgu alt jookseb ümber kaela hele vööt, selle all jälle tume vööt. Hoolimata kontrastsest sulestikust on liivatüllid rannaklibul pea märkamatud, sulades ümbrusega suurepäraselt kokku.

Tegu on arktika ja parasvöötme põhjaosa liigiga, kes on levinid Baffini saartest Kanadas ja Gröönimaast läbi kogu Euraasia tundrate Tšukotska poolsaareni Kirde-Siberis. Euroopas pesitseb liivatüll ka Läänemere ja Põhjamere rannikutel. Eestis on ta tüüpiline rannikulind, keda pesitseb 1000-2000 haudepaari, kuid läbirändajana on ta väga arvukas. Ta pesitseb eelkõige saartel ja mererannikul, kus asustab hõreda ja madala taimestikuga liivaseid või kiviklibuseid rannalõike. Samuti leidub neid hooldatud madalmurustel rannaniitudel. Toiduks on neil peamiselt selgrootud loomad ja eriti veelimused, keda noka abil madalast veest või märjast liivast koukida. Toitu otsides kulgeb liivatüll maapinnal sibaval jooksul, vahepeal seisma jäädes. Tema lend on aga kiire ja käänakuline.

Liivatüll ehitab oma pesa maapinnal kraabitud lohku, mille vooderdab ühesuuruste väikeste kivikeste, veetigude kodade või murusel alal ka väheste kõrtega. Rannaheinamaadel ei ole harulduseks ka liivatülli pesa sõnnikul. Pessa muneb emaslind mai lõpust juuni keskpaigani 4 valkjashalli mustade täppide ja kriipsudega muna, mida hauvad mõlemad vanalinnud. Pojad kooruvad juuni keskel ning lennuvõimestuvad juulis. Pesakond püsib mõnda aega koos, aga sügisrände alguseks laguneb. Enne rännet kogunevad tüllid suurtesse parvedesse ja võivad seltsida ka teiste kurvitsalistega - koos on turvalisem. Sügisene ränne on aktiivseim augusti lõpust septembri keskpaigani ja lõpeb oktoobris. Kevadel saabuvad esimesed liivatüllid märtsi lõpus, kuid põhjapoolsete asurkondade läbiränne vältab veel kogu aprilli ja maikuu jooksul.

Liivatüll kuulub kaitsealuste lindude hulka ja on III kategoorias. Looduslikeks vaenlasteks on eelkõige suured kajakad ja väikekiskjad, kes rüüstavad pesi. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, kuid arvukus on languses. Ohuteguriteks võib olla merereostus, eriti Läänemeres, ja sobivate elupaikade kadu.