Mustviires
Mustviires on tiirlaste sugukonda kuuluv rästasuurune lind. Pea ja alapool on mustad, ülapool aga ühtlaselt tuhkhall. Nad pesitsevad Ida-Euroopas ja Aasia lääneosas, samuti Põhja-Ameerikas. Harilikult elavad nad taimestikurikastes poristes paikades ja üleujutatud aladel, seejuures nii sisevetel kui ka merelahtedel. Eestis teadaolevatest pesitsusaegsetest esinemiskohtadest asub 71% järvedel ja tiikidel, 18% jõgedel ja luhtadel, 7% poldritel ning 4% merelahtedel.
Mustviires on osav lendaja, kes teeb sageli roostiku kohal putukaid jahtides uskumatuid kukerpalle ja manöövreid, tema lend on väga kerge ja ka kiire. Putukaid püüab ta kas õhust või nopib rookõrte tippudelt. Kui ta aga vees head saaki märkab, siis hakkab paigallennul tiibadega raplema ning parajal hetkel sööstab nagu püssist lastuna vette, et toit välja tuua. Nimelt kuuluvad peale putukate tema toidulauale ka kalad, konnakullesed ja väikesed konnad. Vahel võivad mustviired istuda postidel või kividel, veepinnale nad eriti ei lasku. Maapinnale tulevad nad aga ainult väga erandlikel juhtudel ja veedavad enamuse ajast õhus.
Maikuus või aprilli lõpus saabuvad mustviired oma talvitusaladelt Lääne-Aafrika rannikul Eestisse ja peale kevadisi pulmamänge alustavad pesarajamist. Selleks sobivad madalaveelised roostiku ning muu taimestiku vahelised alad, kus ta end veest ümbritsetud mudapõndakutel, rooviirgudel või ka päris ujuval materjalil sisse seab. Ehitusmaterjalina kasutab mustviires mitmesugust taimeprahti, mida on roostikus alati küllaga ujumas. Mai lõpus munetakse 2-3 muna, mille haudumine võtab aega 14-17 päeva. Koorudes on väiksed viirepojad peaaegu kohe võimelised ujuma ja ringi jooksma, kuid jäävad siiski veel paariks nädalaks pesatruuks. Kolme nädala möödudes õpitakse selgeks lendamiskunst ja seejärel võivadki noored mustviired peagi iseseisvuda. Juba augusti lõpus algab tagasiränne talvitusaladele.
Mustviires kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse. Nende arvukus on Eestis oluliselt langenud, samas asumegi me enam-vähem liigi levila põhjapiiril. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik siiski soodsas seisundis, kuid arvukus on languses ka maailma mastaabis. Ohuallikaks on näiteks märgalasid muutvad tegevused, nagu veetaseme muutmine, veetaimestiku kõrvaldamine, aga ka reostus. Pesitsusedukust võivad mõjutada ka röövlus, lainetuse tekitamine ja häiringud.