| Liiginimi eesti
keeles |
Must-toonekurg |
| Liiginimi ladina
keeles |
Ciconia nigra
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Pivalind |
| Suurus |
Kehapikkus 70-80 cm, tiivapikkus
keskmiselt 54 cm, kaal keskmiselt 3 kg. |
| Levik |
Levila ulatub Portugalist Sahhalinini
ning Jakuutiast Iraanini, eraldi populatsioon pesitseb
Lõuna-Aafrikas. Euroopa mandriosas pesitseb kõigis suuremates
riikides. Talvitub Aafrikas, Saharast lõunas, ekvaatori ületab
harva. Eesti asub must-toonekure levila loodeserval, levinud väga
hajusalt. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 40-60 haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Eestis on elupaigad, eriti pesitsuskohad,
suhteliselt kaugel inimtegevusest - pesitseb peamiselt vanades
metsamassiivides, raskesti ligipääsetavates soodes, lagedate
kallastega jõgede või järvede läheduses. Üksindust armastav lind,
tavaliselt on pesade kaugus üksteisest üle 6 km. |
| Ränne |
Rändlind. Eestisse saabub märtsi teisel
poolel või aprillis ja hakkab taas lõuna poole liikuma augusti
alguses. |
| Toitumine |
Eelistab loomset toitu: peamiselt kalu,
aga sööb ka konni, veeputukaid, harva roomajaid ja veetaimi. Toitu
otsides teeb ta pikki rändeid oma pesapaigast eemal. |
Pesitsemine ja
areng
|
Eelistab Eestis pesa ehitada (vana)
metsamassiivi sisemusse. Kuna pesa püütakse ehitada külgoksale
tüvest eemale, siis selleks sobivad hästi üksikud suured tammed,
mida leidub rohkem Lääne-Eestis. Mujal pesitsetakse enam haabadel ja
mändidel. Üks paar võib eri aastatel kasutada erinevaid pesi, mis
asuvad üksteisest kuni paarikümne kilomeetri kaugusel. Sama pesa
kasutab hulk aastaid järjest. Ehitusmaterjaliks oksad, mille seob
savi, mulla ja mätastega. Muneb enamasti neli muna, milledest mõni
on viljastamata ja ei hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni
poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt udusulgedega kaetud
pojad, kes alles rohkem kui kuu möödudes on võimelised jalgadele
tõusma. Kui pesas on istutud 50 päeva, on pojad muutunud juba
vanematest raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat. |
| Ohustatus ja kaitse |
Kuulub kaitstavate liikide I
kategooriasse. Liiki ohustavad tegurid on pesapaikade vähenemine ja
nende kehv kvaliteet, toitumisalade degradeerumine (metsakuivendus);
otsene häirimine pesitsusajal; ohud rändel ja talvitusaladel (sh
keskkonnamürgid). Liik on rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi
soodsas seisundis, samas on teada, et ajalooliselt oli nende areaal
palju laiem ja arvukus suurem.
|