Must-toonekurg

Must-toonekurg on suur lind, kes meil palju levinumast valge-toonekurest on siiski pisut väiksem. Tema pea, kael, rind ja selg on mustad ning tugeva purpurrohelise läikega. Kõht on valge, jalad ja nokk punased. Tiiva alapoolel on valge kaenlaalune kolmnurk, mida on hästi näha lennus. Noorlinnu jalad ja nokk esialgu veel punased pole, vaid tagasihoidlikud hallikasrohelised.

Tegu on Eestis haruldase linnuga, keda jääb järjest vähemaks. Liigi praegune levila ulatub Portugalist Sahhalinini ning Jakuutiast Iraanini, eraldi populatsioon pesitseb Lõuna-Aafrikas. Eesti on nende levila põhjapiiriks - mujal neil nii halvasti ei lähegi, mistõttu on rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi tegu soodsas seisundis oleva liigiga. Samas on kaugest ajaloost leitud märke sellest, et kunagi oli nende lindude levila palju suurem ja arvukus kõrgem. Viimase mõnesaja aasta jooksul on nad aga paljudes piirkondades välja surnud. Eestis on oht selleks samuti väga kõrge, mistõttu kuulub must-toonekurg I kaitsekategooriasse.

Must-toonekurel on väga spetsiifilised elupaiganõuded. Ta vajab pesitsemiseks vanu metsamassiive, kus oleks sobilikke pesapuid - eelistatud on mõni kõrge haraline tamm, aga selle puudusel kasutatakse ka haaba või mändi. Samuti peab pesitsuspaiga lähedal asuma mõni jõgi või oja, mille kaldal toitu püüda. Peamiselt on must-toonekure menüüs kala, aga süüakse ka konni või veeputukaid, harvem roomajaid või veetaimi.

Üks paar võib eri aastatel kasutada erinevaid pesi, mis asuvad üksteisest kuni paarikümne kilomeetri kaugusel. Sama pesa kasutab hulk aastaid järjest. Ehitusmaterjaliks oksad, mille seob savi, mulla ja mätastega. Muneb enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt udusulgedega kaetud pojad, kes alles rohkem kui kuu möödudes on võimelised jalgadele tõusma. Kui pesas on istutud 50 päeva, on pojad muutunud juba vanematest raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat.

Juba augustis asuvad must-toonekured teele talvitusaladele - Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale. Varakevadel, märtsi teisel poolel võime must-toonekurge taas kohata, kuigi tõenäosus selleks on väike. Praeguseks on Eestis alles vaid 40-60 haudepaari ning pelgliku linnuna hoiavad nad inimtegevusest võimalikult kaugele, asustades väga raskesti ligipääsetavaid kohti.