Suurnokk-vint

Suurnokk-vint on suurt kasvu väga eripäraste kehaproportsioonidega vinlane. Tal on väga tugev kolmekandiline nokk, suur pea ja jäme kael, kuid lühike saba. Sulestik on valdavalt roostepruun ja beež koos mustade, valgete ja hallide lisanditega. Suvel on linnu nokk hallikasmust, talvel aga vandelvalge või kollakaspruun. Linnu tiivad on metalse läikega sinakasmustad.

Nagu lindudel ikka, vastab ka suurnokk-vindi noka kuju sellele, mis on peamiselt tema toidulaual. Nimelt hangib ta omale ülekaalukalt taimset toitu, süües taimede ja marjade seemneid. Nii tugeva nokaga saab suurnokk-vint süüa eriti kõvasid seemneid, olles võimeline purustama isegi kirsikive.

Suurnokk-vindid on levinud katkendlikult kogu Euraasias - alates Prantsusmaast ja Inglismaast kuni Jaapani ja Kaug-Idani. Nende levila jääb eelkõige sinna, kus on valdavad leht- ja segametsad, seega jääb nende põhjapiir Euroopas Lõuna-Soome. Eestis on suurnokad hajusalt levinud haudelinnud. Nende elupaigaeelistus on suhteliselt spetsiifiline - peamiselt leidub neid tamme-ülekaaluga vanades laialehistes metsades ja puisniitudel. Siiski ei põlga nad ära ka analoogseid inimtekkelisi elupaiku, näiteks parke või kalmistuid. Enamasti tegutsevad nad lehestikku peidetuna kõrgel puuvõras, mistõttu jäävad nad oma suurusest hoolimata sageli märkamatuks. Ka suurnoka laul on üksnes tasane ja lühike vidin, mida on harva kuulda.

Pesitsuspaigaks on suurnokkadele lehtpuuenamusega puistud. Pesa ehitatakse 4-15 m kõrgusele lehtpuuvõrasse ning see paikneb enamasti vastu tüve. See on raagudest ja kõrtest kokku laotud lame ja korratu kausike, kuhu mai lõpuks või juuni alguseks muneb emaslind 4-7 munast koosneva kurna. Mune haub ainult emaslind, keda ta kaaslane samal ajal toidab ning vajaduse korral ka asendab. Pesitsemise ajal on suurnokad üsna agressiivsed, tõrjudes kõhklematult eemale kõik teised linnuliigid, rääkimata liigikaaslastest. Poegadele kannavad toitu mõlemad vanalinnud. Esialgu antakse noortele vaid putukaid ja röövikuid, kuid üsna pea minnakse üle taimtoidule. Pojad lahkuvad pesast 12. - 14. elupäeval. Esialgu lendavad nad veel halvasti ning jäävad pesa lähedusse, kuhu vanalinnud neile veel toitu toovad.

Eesti suurnokk-vintide asurkond rändab suures osas talveks lõunasse - peamiselt Balkanimaadesse, Itaaliasse, Hispaaniasse või Portugali. Väike osa siinsest populatsioonist jääb siiski ka talvituma. Rändav populatsioon saabub Eestisse märtsi lõpus või aprilli alguses, lahkub aga oktoobris, soojematel aastatel ka novembris.