Liiginimi eesti
keeles |
Künnivares |
Liiginimi ladina
keeles |
Corvus frugilegus |
Rahvapäraseid
nimesid |
Külvivares, roogas,
kroogan, konk, venevares, künnilind, paskrajakas, surmalind |
Suurus |
Kehapikkus 41-49 cm, tiibade siruulatus
81-94 cm, kaal 370-545 g. |
Levik |
Levinud suuremas osas Euraasiast, v.a
mäestikes ja põhjaosas. Suures osas Euroopast on populatsioonid väga
killustunud. |
Arvukus |
Eestis pesitseb 8000-12000 haudepaari.
Talvitub 100-300 isendit. |
Elupaik ja -viis |
Seotud vaid kultuurmaastikuga ning selles
pesitsemiseks sobivate puistutega, kuhu rajatakse enamasti sadadest
pesadest koosnev koloonia. Tüüpiliselt paikneb koloonia pargis,
kalmistul, harvem põldudevahelises metsatukas ja metsaservas. |
Ränne |
Künnivares on Eestis
ränd- ja hulgulind. Saabub juba veebruarist alates ja lahkub
septembri lõpust novembri teise pooleni. Mõned isendid talvituvad. |
Toitumine |
Künnivares toitub mitmesugustest
putukatest ja nende vastsetest, pisikestest närilistest ning tera-
ja juurviljast. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesitseb kolooniatena, pesapuuks on
valdavalt lehtpuud. Ühel hea võraga puul võib asetseda mitukümmend
pesa. Pesamaterjalina kasutavad kuivi raage, sageli aga ka otse
puudelt murtud tooreid oksi, vooderduseks kuiv rohukulu. Pesa
kasutavad mitu aastat järjest ja seda parandatakse igal kevadel.
Emaslind muneb 4-5 rohelise tausta ja pruunide laikudega muna, mida
haub üksi 16-20 päeva. Alustab haudumist juba peale esimese muna
munemist. Pojad kooruvad paljastena, nad on pesahoidjad ja lahkuvad
pesast umbes ühe kuu vanustena. Pärast poegade lennuvõimestumist
toidavad vanalinnud neid veel mõnda aega. Hiljem koonduvad linnud
suurtesse parvedesse, lahkuvad pesitsuspiirkonnast ning uitavad
ringi mööda põlde ja niite, sageli koos hakkidega. |
Ohustatus ja kaitse |
Ei kuulu kaitstavate
liikide hulka. Pesitsusajal on ohuks inimesepoolne vaenamine
pesade lõhkumise näol. Euroopas laiemalt on tegu ohualti liigiga,
kelle arvukus langeb ja levila killustub intensiivse
põllumajanduse tõttu.
|