You need Plug-In support

Ronga häälitsus

 

Ronk

Vareslaste hulka kuuluv ronk on üks maailma suuremaid värvulisi. Tema sulestik on üleni must ja metalse läikega. Jäme ja tugev nokk on samuti must. Lennusiluetis jäävad silma pikad ja suhteliselt kitsad tiivad, pikk ja kitsas "sõrmedega" tiivalaba ning pikalt etteulatuv kaelaosa ja kiilja tipuga saba.

Võrreldes teiste varese perekonna esindajatega on ronk kõige suurema levikualaga liik - nad on levinud Kanadast, Põhja-Ameerika lääneosast, Iirimaast, Islandist ja Portugalist läänes Kamtšatka poolsaare ja Vaikse ookeani saarteni idas, ka Gröönimaa lõunaosa rannikualadel. Lõunas ulatub levikuala Aafrika põhjaosa kõrbeteni, Araabia poolsaare põhjaosani, Iraagi, Iraani ja Põhja-Indiani. Ronki on leitud ka Tiibetist 5000 meetri kõrguselt ja Mount Everestil 6350 meetri kõrguselt. Eestis on nad laialdaselt levinud vastavalt sobiva pesitsusbiotoobi olemasolule - siin pesitseb hinnanguliselt 3000-4000 haudepaari.

Ronk on suhteliselt paikne liik ning elab Eestis kogu aasta läbi. Mitte-pesitsejad isendid on vähem paiksed ning võivad nii kevadel kui sügisel regulaarselt 300 km ala ulatuses liikuda. Nad eelistavad pesitseda erinevates okasmetsades, toitudes sealjuures avamaadel. Osa populatsioonist kasutab elupaigana erinevaid rannikumetsi ja väikeseid merelaide. Viimaste aastakümnete jooksul on liik kohastunud pesitsema ka inimese läheduses, näiteks autoteede äärde jäävates metsades, asulates, elektriliinipostidel ja isegi linnades. Sama mitmekesine, kui ronkade elupaigad, on ka nende toidulaud: nad söövad kõike alates haigetest või küttide poolt haavatud lindudest ning väiksematest imetajatest ja lõpetades putukate, igasuguse taimse toiduga, jäätmete ja raibetega. Mererannikul toitub sageli mereheitest, käib ka veelindude pesi rüüstamas. Linnade ümbruses külastab mittepesitsusajal suurte salkadena tapamajade ümbrust ja jäätmete mahapaneku kohti. 

Pesapuuks on tavaliselt mänd ja pesa ehitatakse kõrgele selle võrasse. Rongapaar, kes tavaliselt on püsiv, võib kasutada ühte pesa mitu aastat järjest. Tavaliselt ei ole paaride pesad teineteisele lähemal kui 1 km, kuid soodsate toitumistingimuste korral võib vahemaa olla vaid 200-300 m. Sügise-talve jooksul mahakukkunud pesad ehitatakse uuesti kuni 200m kaugusele vanast pesapaigast. Ehitusmaterjalidena kasutatakse oksi ja raage, sees pehmemat materjali. Emaslind muneb pessa 4-6 rohekashalli tumepruunide laikudega muna, mida haub 19-21 päeva. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast umbes ühe kuu vanustena. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud. Pärast lennuvõimestumist püsivad noorlinnud veel kaua vanadega koos.

Ei kuulu kaitstavate liikide hulka. Teatud kohtades hoitakse nende hävitamisega liigi populatsiooni väikesearvulisena, inimtegevuse tulemusel võivad kaduda neile sobivad pesitsuspaigad. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, kelle arvukus on maailma mastaabis tõusmas.