 |
 Rukkiräägu hääl
|
Rukkirääk
Rukkirääk on nurmkanast poole väiksem ja tublisti saledam lind, kes kujult on nagu rooruik, kuid kelle nokk on lühike ja tömp. Linnu sulestik on hallikas-kollakaspruun, sinihalli silmatriibu ja halli rinnaga, ülapool on tumedate tähnidega kirjatud. Lennul on hästi näha punapruun tiivalaik ja üle saba ripnevad jalad.
Pesitsusajal on rukkiräägud levinud Euraasia metsavööndis. Nende idapiir ulatub umbes Baikali järveni. Euroopas elutsevad nad eelkõige maailmajao ida- ja keskosas - Saksamaast läänes ja Ungarist lõunas elavad pigem hajusad ja väikesearvulised populatsioonid. Eestis on tegu tavalise linnuga, keda pesitseb meil 20 000 - 40 000 paari.
Nad asustavad erinevaid avamaastikke, puududes vaid paikadest, kus on valdavaks suured metsamassiivid ja puuduvad kultuurmaastikud või laiemad jõeluhad. Suurema osa oma elust veedab rukkirääk maapinnal kõrges taimestikus vilja- ja ristikupõldudel, niisketel niitudel, põõsastunud luhtadel ja raiesmikel. Isegi hädaohu korral ei tõuse rukkirääk lendu, vaid jookseb osavalt jälitaja eest ära. Seetõttu on minevikus arvatud, et rukkirääk ei lendagi, vaid jalutab kogu pika tee lõunamaale. Tegelikult on hoolimata kohmakana näivast lennust linnuga, kes lendab talvituma väga kaugele - Lõuna-Aafrikasse. Eestisse saabuvad nad hilja - alles maikuus, sügisränne aga algab juba augustis.
Peidulise eluviisi tõttu tuntakse rukkirääku pigem hääle kui välimuse järgi. Tema iseloomulik õhtuhämaruses ja öösel kostuv hääl on andnud talle hulga rahvapäraseid nimesid: krääks, präägutaja, räägulind jne. Arvatakse, et sõna "rääkima" on tulnud eesti keelde algselt rukkiräägu tehtavast häälitsusest.
Hääle eesmärk on kutsuda emaslindu ja kaitsta oma territooriumi. Kui muidu on rukkiräägud üksiku eluviisiga, siis pesitsemise ajaks moodustuvad paarid. Rukkiräägu pesa kujutab endast lohku maapinnal rohu ja puhmaste vahel, mis on ääristatu kõrte ja samblaga. Pesa läbimõõt on 12-15 cm, kõrgus 7 cm, lohu sügavus 3-4 cm. Pärast 15-17 päevast haudumist tuleb ilmale tavaliselt 9-10 poega. Pojad on pesahülgajad, kes mõni tund pärast koorumist on valmis ringi uitama ning peagi iseseisvuvad. Ilmselt esineb rukkiräägul kaks kurna aastas, sest munadega pesi võib leida suvi läbi. Hauduma asub emaslind üksi ja alles pärast viimase muna munemist.
Rukkirääk kuulub kaitsealuste liikide
III kategooriasse. Kogu levila ulatuses peetakse peamisteks ohtudeks
põllumajanduse intensiivistumist, millega kaasneb rohumaade varasest
niitmisest tulenev järglaskonna suur suremus ning sulgivate
vanalindude hukkumine niitmisel. Väetamisest ja rohumaade uuendamisest
tulenev rohu tihenemine kahandab elupaikade kvaliteeti ning koos
kuivendusega kahandab sobilike elupaikade pindala. Ohustavad ka
põllumajanduses kasutatavad taimekaitsevahendid. Looduslikest
vaenlastest ohustavad neid kullilised, aga ka kärplased.